Saame tuttavaks: Kaspar Tennokese

 

MTÜ Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus valib iga kolme aasta tagant uue eestseisuse ja juhatuse. Ühenduse edu taga seisavad aktiivsed ja pühendunud liikmed, keda soovime ka laiemale ringile tutvustada. Seekord on fookuses Kaspar Tennokese.

Kaspar, kust sa pärit oled?

Olen sündinud Tartus ja lapsepõlve veetsin Elvas. Ülikooli läksin Tallinnasse ja olin umbes 20 aastat Tallinnas. Nüüd olen jõudnud tagasi Tartumaale, kuigi töö viib tihti tagasi Tallinna ja vahel ka teisele poole maakera.

Kirjelda palun oma professionaalset tausta, mida Sa õppinud oled?

Aastatel 2000–2006 õppisin Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas keskkonnatehnika erialal. Pärast esimest õppeaastat läksin sõjaväkke, kuna see oli meie õppeaastast alates kohustuslik. Pean tunnistama, et sõjavägi õppeteadmistele hästi ei mõjunud, kuna sõjaväes ei tohi sa mõelda, vaid pead käsku täitma. Seega sõjaväest tagasi tulles läks päris palju energiat, et uuesti õppima harjuda. Samas andis see mulle kindla teadmise, et selline lihtne käsutäitmine ei ole mulle.

2011 - … alustasin õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis doktorantuuris (juhendaja Teet-Andrus Kõiv ja hiljem juhendaja Jarek Kurnitski). Doktoritöö teemaks oli „The efficiency analysis of the Ground Source Heat Pump spiral collectors in the Estonian climatic conditions“ . Doktoritöö käigus teostasin teaduslikke katseid TalTechi Mäepealse testmajas, osalesin erinevates TalTechi uurimistööde projektides ning avaldasin mõned teadusartiklid. Lisaks andsin loenguid nii TalTechis kui ka Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna Kolledžis.

Praktilise poole pealt olen töötanud erinevates ehitusettevõtetes (AS Merko Tartu, AS Eesti Ehitus, AS Oma Ehitaja, AS Facio Ehitus), seejärel liikusin ehituse poolelt  tellija poolele ning asusin tööle Riigi Kinnisvara AS-i. Sattusin sinna väga huvitaval ajal, kus RKASi ülesandeks oli CO2 kvoodi müügist saadud raha investeerimine avalike hoonete energiatõhususe parandamisse. Suuremate objektide osas õnnestus kaasa lüüa uue Tallinna Haigla kavandamisel, Tallinna Kohtumaja kavandamisel ning Eesti Rahva Muuseumi (ERMi) ehitustööde omanikujärelevalve ja inseneritöös. Osalesin RKASi „Tehnilised nõuded mitteeluhoonetele“ väljatöötamisel ja hilisemalt ka nende uuendamisel. Need olid algselt mõeldud sisaldama meie parimaid teadmisi praktilistest kogemustest, mis tulid otse ehitusmaastikult või hooldusest. Tänaseks on see tehniliste nõuete kogum leidnud väga laialdast kasutamist.

Kuid ära on proovitud ka projekteerimise projektijuhtimist Sirkel&Mall OÜ-s, kus minu suurimaks projektiks oli Zelluloosi III etapi projekteerimise projektijuhtimine. Professionaalse omanikujärelevalve ja konsultatsiooni teenuse juurde näitas mulle teed Sweco Est OÜ, kus täitsin alguses KVJ ja VK eriosade omanikujärelevalve ülesandeid ning hiljem ka üldehituse osakonnajuhataja ülesandeid.

Kõige lennukam koostöö on olnud Välisministeeriumiga, mis sõna otseses mõttes lennutas mind kaugetele maadele ja avardas kõvasti silmaringi. Objektid asusid USA-s, Kanadas, Singapuris, Lõuna-Koreas ja veel mitmes Euroopa riigis. Selle kogemuse pealt võin öelda, et Eesti ehitusinsenerid on väga heal tasemel ning me pigem oleme seal maailma tippude juures. Näiteks USA-s koostati ehitusprojekte veel 2D AutoCADi joonistena ja meie poolt nõutud BIM-mudeleid tehti 2D jooniste pealt hiljem tagantjärele ning kõik ühe elemendina. Kanadas saadeti meile konstruktsiooni sõlmjoonised kooskõlastamiseks, mis olid tehtud paberi peal joonlaua ja hariliku pliiatsiga ning siis sisse skaneeritud.

Kuidas sellise eriala valikuni jõudsid?

Ehitusega on tegelenud juba minu vanaisa Leonhard Tennokese, kes juhtis juba 1972. aastal ehitusbrigaadi, millega ta ehitas Võnnu sohvoosile karjalauta ning jõudis sellega isegi ajalehte tubli töö eest. Seega võib vabalt öelda, et ehitamine on mul veres. Ehitusega sai tegeletud juba kooli ajal, kui suvel sai tööl käidud erinevatel ehitusobjektidel. Lapsena oli väga huvitav objektidel käia ja näha, kuidas siis päris ehitus käib ja kuidas üks hoone valmib. 

Alguses oli mul kindel plaan, et ma hakkan üldehitusega tegelema, kuid juhtus üks imelik seik, mis pani mind ümber mõtlema. Nimelt nägin ühel objektil, et kui tulid eritööde ehitajad, siis pandi üldehitustööd pausile ja eritöödele anti eesõigus. Lapsena jäi silma veel, et eritööde töölistel olid palju põnevamad tööriistad ning nad said oma tööd teha ilusate puhaste kinnastega. See oli palju huvitavam, kui teha tööd labida ja rehaga. Sealt alates sain aru, et mulle meeldiks teha tööd, kus peab rohkem mõtlema ja mitte nii palju lihaseid pingutama. Seega peale keskkooli lõppu TTÜ-sse (TalTechi) eriala valima sõites valisingi keskkonnatehnika eriala. 

Kus ja kellena sa töötad?

Ma töötan väikeses konsultatsiooni ja ekspertiisidega tegelevas ettevõttes NORDEST EKSPERT OÜ. Õigemini olen ma seal juhataja ja projektijuht ning tööline korraga. Kuid see on andnud võimaluse osaleda väga huvitavate ja keerukate projektide juures, sõltuvalt sellest, kas olen tellija tehnilise konsultandi, omanikujärelevalve, ekspertiisi või auditeerimise teostaja rollis. Keerukuse kohapealt tooksin kindlasti välja Tartu Ülikooli Kliinikumi M ja C korpuse omanikujärelevalve teostamise ja keskkonnamaja TARU ehitusprojekti ekspertiisi teostamise. Arhitektuurselt väga huvitavad maamärgid saavad olema Rail Balticu reisiterminalid (Ülemiste ja Pärnu), millele teostame samuti praegu ehitusprojekti ekspertiisi.

Milleks pead vajalikuks erinevaid ühinguid ning sealhulgas ka EKVÜ-d?

Mul on siiani veel ilusti alles allkirjastatud liitumise taotlused erialaliiduga EVKIS ja EKVÜ, mõlemad on esitatud septembris 2010. aastal. Seega olen olnud mõlema eriala ühingu liige juba üle 16 aasta ning kuulunud mõlema ühingu juhtorganitesse (EKVÜ omasse nüüd selle eestseisuse koosseisus). Need ühingud koondavad konkreetse ehitustehnika valdkonna insenere ja teevad seda, mida üksik insener või firma teha ei saa ning mida riik või ülikool ise ei kata. Erialaühingud on hea koht, kus vahetada kogemusi ja teadmisi uute lahenduste üle ning mis siin salata, kohtuda ka sarnaselt mõtlevate inimestega, kes toimetavad sinuga samas valdkonnas. 

Tänaseks on EKVÜ ennast väga hästi toimima saanud ning kes vähegi tahab, saab osaleda erialastel täiendkoolitustel, objekti külastustel ning isegi valminud hoonete virtuaaltuuridel. Teinekord sünnib väga häid mõtteid või arutelusid hoopis koolituste vaheajal inseneride omavahelises vestluses. Seega minu arvates on hea, kui on olemas insenerid, kes valdkonda veavad, vaatavad üle standardeid ja riigi poolt kehtestatavaid uusi regulatsioone, sest seda üksikisikuna oleks ikka väga raske teha. 

Mis on Sinu missioon EKVÜ eestseisuse liikmena?

Mul kohe nii otsest missiooni endale võetud ei ole, kuid eesmärk on kaasa rääkida valdkonna arendamisel ja aidata kaasa sellega seotud otsuste tasakaalukamale langetamisele, sest ehitusprotsessi on kaasatud tegelikult väga suur hulk osapooli (tellija, projekteerija, ehitaja, konsultant, omanikujärelevalve, ekspertiisi teostaja, hooldaja, lõppkasutaja jne). 

Mida soovitaksid noortele, kooliteed käivatele tulevastele inseneridele?

Tee matemaatika ja füüsika põhjalikult selgeks. Mitte hinde pärast, vaid sellepärast, et kogu insenerlik mõtlemine toetub neile. Kui koolis tundub, et „milleks mulle seda vaja“, siis inseneriks õppides tuleb see vastus väga kiiresti. Eriti tasub mõista, miks valem töötab, mitte ainult seda meelde jätta. 

Mõtle süsteemselt. Ükski süsteem ei ole üksi. Ventilatsioon mõjutab akustikat, energiakulu, tuleohutust ja seda, kas ruumis saab mõelda. Harjumus küsida „mida see muutus veel mõjutab?“ eristab head inseneri keskpärasest.

Ära karda küsida. Ka kogenud insenerid küsivad kolleegidelt pidevalt. Rumal ei ole küsimus, rumal on vale eeldus, mida keegi ei kontrollinud.

Insenere on vaja ka tulevikus. Isegi AI ajastul on vaja insenere, kes annaksid õige lähteülesande, kes kontrolliks tulemust, kes teeks kavandatud ehitise teoks.

Millised on hetkel Sinu arvates meie erialade suurimad kitsaskohad?

Minu hinnangul on peamised kitsaskohad järgmised:

1. Inimesi on vähe ja/või ei kaasata neid õigel ajal. Kogenud KVJ projekteerijaid, ehitajaid ja eksperte on liiga vähe ning seega on spetsialistid tihti liiga ülekoormatud. Teisalt ei kaasata erialaspetsialiste õigel ajal ning käib tagantjärele kaasamine, kui kahju on juba toimunud ning käib süüdlase otsimine.

2. Hinnasurve ja odavaim pakkumine. Projekteerimise hind ja aeg surutakse alla, ekspertidest valitakse kõige soodsam, ehituses „optimeeritakse“. Tüüpiline tulemus on samaväärsed asendused, mis päriselt samaväärsed pole: müra, juhitavus ja hooldatavus on teised. Säästetakse projekteerimise/ehitamise etapis ja makstakse kinni kogu hoone eluea jooksul (või hilisemas kohtuvaidluses).

3. Häälestus, testimine ja üleandmine on nõrgad. See on ilmselt kõige suurem probleem keerukate tehnosüsteemidega hoonete puhul. Süsteem paigaldatakse, aga õhuhulki/vooluhulki ja juhtimisalgoritme ei seadistata korralikult, sest ajakava on lõpus kokku surutud. Automaatika ja hoonejuhtimissüsteemi integratsioon jääb pooleli. Tulemuseks on lõhe projekteeritud ja tegeliku energiakasutuse ning sisekliima vahel.

4. Koostöö ja BIM. Infomudeleid kasutatakse ebaühtlaselt. Kokkupõrgete kontroll on kas puudu või formaalne ning eri osapoolte mudelid elavad oma elu. Koordineerimisvead avastatakse alles ehitusplatsil, kus parandamine on kõige kallim.

Kui peaksin välja tooma ühe asja, siis see oleks elutsükli mõtteviisi puudumine. Hoonet hinnatakse ehitusmaksumuse järgi, mitte selle järgi, kui hästi see 30 aastat toimib. Enamik ülalnimetatud probleeme tuleneb sellest.

Millega tegeled tööst vabal ajal, kuidas end laed?

Eestlase puhul kehtib ikka see ütlus, et „ühest tööst puhkad teist tööd tehes“. Seega oma majapidamises on tööd pidevalt ja seda õiget vaba aega on üsna vähe. Lisaks on oma ettevõttes töötamisel väga raske piire tõmmata töötamise ja selle muu tegevuse vahel, sest kogu aeg on justkui vabadus  valida, mida tahad teha ja samas peavad ka kõik tööülesanded olema tehtud.

Kuid me reisime väga tihti ja kõik need põnevad hetked ja väikesed seiklused on need, mis kindlasti panevad silmad uuesti särama. Toimetan väga palju koos perega ja need koosolemise hetked on need, mis loovad häid mälestusi. Igapäevaseks laadimiseks käin jalutamas ning umbes aasta tagasi avastasin enda jaoks padeli, mis sobib mulle paremini kui varem mängitud tennis. Seega need väikesed asjad aitavad mul leida seda tasakaalu ja energiat pidevalt uuteks väljakutseteks.