Meenutades EKVÜ esimest eestseisuse esimeest Vello Penjamit

 

Märtsis lahkus meie hulgast väärikas KVJ-insener Vello Penjam.

Vello aktiivsem inseneritegevus jäi nõukogude aega ja Eesti taasiseseisvumise algaastatesse. Ta oli nõukogude ajal suure (üle 500 töötaja) projekteerimisettevõtte Eesti Projekt kütte ja ventilatsiooni valdkonna peaspetsialist. Hiljem jätkas projekteerimist ja konsulteerimist perefirmas.

Vello panus EKVÜ loomisesse ja edukasse käivitamisse on hindamatu. Ta oli esimesed kuus aastat EKVÜ eestseisuse esimees. 1997. aastal otsustas ta anda EKVÜ vedamise üle noorematele kolleegidele. Ka pärast seda oli ta alati valmis oma kogemuste ja teadmistega EKVÜ-d toetama ning vajadusel juhtis tähelepanu kitsaskohtadele ja tegemist vajavatele toimingutele.

Kaasteeliste meenutusi

Ants Pert:

1962. aasta sügisel astusime TPI (praegu Tallinna Tehnikaülikool) Õhtusesse Üldtehnilisse teaduskonda sanitaartehnika erialale. Vello arvas, et kütte ja ventilatsiooni eriala võiks olla eraldi ja hakkas dekanaadis käima sellest rääkimas. Vello soov täitus. 1965 aastal avati uus eriala – sooja- ja gaasivarustus ning ventilatsioon. Olime esimene rühm, kes 1968. aastal selle eriala lõpetas. Meil olid rühmas suured vanusevahed Vello oli meist kuus aastat vanem. Ta oli enne ülikooli lõpetanud tehnikumi ja olnud 4 aastat mereväes.

Peale TPI lõpetamist hakkasime aastal 1970. septembris tähistama esimest koolipäeva. Viimast korda tähistasime esimest koolipäeva 2024. aastal. 2025. aastal oli Vello sel ajal haige. Peale TPI lõpetamist hakkas Vello Meriväljale oma perele kodu looma. Oleme seal mitu korda esimest koolipäeva tähistanud.

Vello oli EKVÜ loomise algataja ja tal olid kindlad eesmärgid ja püüdlused. Vello oli sõbralik. Kui küsisid temalt nõu, siis ta alati aitas. Võib öelda, et ta oli oma mõtetega teistest ees, mida igaüks ei pruukinud mõista.

Tiit Pukk:

Minu kokkupuuted Vello Penjamiga algavad 80-ndatest aastatest, kui töötasin „Kommunaalprojektis“ peasoojustehnikuna. Puutusime kokku ka teiste projekteerimisfirmadega. Rohkem Eesti Projekti ja Tööstusprojektiga. Sellel ajal oli kombeks suuremaid ja keerulisemaid projekte saata tunnustatud tegijate juurde ekspertiisi. Eks veidi kõhe tunne oli kui töö Eesti Projekti saatsime. Ekspertiisid tulid kõigiti asjakohased ja arusaadavad. Vello oli Eesti Projekti kütte-ventilatsiooni peaspetsialist ja teda võiks lühidalt iseloomustada: sõbralik tippspetsialist. Vello Penjam oli leppimatu ametnike asjatundmatu omavoli suhtes. Seejuures ta mingeid paguneid ei tunnustanud.

Vello Penjam elas väärikat ja toimekat elu kuni elupäevade lõpuni. Sellele aitasid kaasa tema spordiharrastused. Oli ta ju paljude aastate jooksul heal tasemel võrkpallur.

Seljavigastus lõpetas küll pallimängud ja tal oli isegi seljaoperatsiooni aeg kindlaks määratud kui üks tuttav mees sattus teda abikaasa Maie projekteeritud ja tema enda ehitatud kodus Meriväljal külastama. See mees oli maa sees olevate veesoonte spetsialist ja andis Vello magamiskohale hävitava hinnangu: „Sinu voodi on majas kõige ebasobivamas kohas!“. Vello kolis oma voodiga veesoone kohalt minema ja operatsiooni polnudki vaja. Vello kommenteeris oma kogemust nii: „Veesooned peaksid olema krundi plaanile kantud samuti nagu samakõrgusjooned.“

Minul oli suur rõõm Velloga koos mäesuusatamist harrastada ja ka väljaspool töökeskkonda oli Vello alati aus, eestimeelne ja rõõmsameelne kaaslane. Oleks aga Eestis rohkem taolisi inimesi.

Parre Parre:

Eesti Projekti ajast mäletan, et Vello oli nõus saama instituudi kütte-ventilatsiooni peaspetsialistiks mehe asemel, kel selles ametis igav hakkas ja projekte juhtima asus.

Vellol küll aega igavust ei olnud tunda – tema eestvedamisel lahendati igavene küsimus - tehti kõigi projektfirmade koostöös torustike isoleerimise juhend. Edasi lahenes veelgi suurem probleem – enne 90-ndaid ei olnud mitte mingisuguseid õhujaotajaid ega väljatõmbe plafoone. Vello suutis korraldada, et Vasar hakkas esimese ja ainsana tootma toonases Nõukogude Liidus ventilatsiooni plafoone.

Millal EKVÜ ilma Vellota oleks tekkinud, ei oska küll arvata. Tema viimane südameasi  - sisekliima määrus – on aga siiani jäänud unistuseks.   

Ei tea, kui paljud teavad, aga Vello oli ka aktiivne mäesuusataja ja mängis usinalt võrkpalli.

Teet Tark:

Hakkasin Velloga tihedamalt lävima eelmise sajandi 80ndate aastate lõpus kui Eestis puhusid juba värskemad tuuled. Vello oli väga eesti- ja uuendusmeelne mees. Lisaks meie eriala uuendamisele osales ta aktiivselt Eesti taasiseseisvumisprotsessis.

Taasiseseisvumisele järgnenud algusaastad olid üksjagu segased. Oli vaja teha kiireid muutusi ja paika panna edasised arengusuunad. Neil aastatel tuli võidelda nõukogude ajast pärit bürokraatia ja arusaamadega. Lisaks tuli välismaalt Eestisse „konsultante“ ja „müügimehi“, kes üritasid ametnikke ja otsustajaid nõustada (mõjutada) ka meie erialaga seonduvas. Vellol olid head kontaktid Soome kolleegidega ja küllaltki palju kasulikku võttis ta neilt üle neilt. EKVÜ eestseisuse esimehena ja oma isikliku autoriteediga hoidis Vello ära nii mõnegi kavatsetava lolluse.

Vellot iseloomustab hästi põhjus, miks ma talle helistasin. Nimelt nägin öösel unes, et Vello helistas mulle ja küsis kas oled juba kuulnud millist rumalust kavatsetakse ellu viia. Ta tegi ettepaneku kokku saada, arutada ja proovida selle vastu midagi ette võtta.Meenub üks Vellolt saadud soovitus, mille mõte oli, et kuigi alguses tundub mingi töö, ülesanne, eesmärk raske ja peaaegu võimatu, tuleks vaatamata sellele alustada tegutsemist ningküll siis hakkavad algsed takistused ja probleemid tasapisi lahenema.

Kristi Nakkurt:

Seoses RYL-i ajajärgu kadumisega on EKVÜ liikmed Peeter Parre eestvedamisel tegelenud Eesti algupärase ehituskvaliteedi standardiga. Kui kütte- ja jahutuse osa sai tehtud, läks edasi mõte ventilatsiooni osa peale. Arutasime, milline standard aluseks võtta. Arutelu tulemusena tekkis vajadus leida vanemaid teoseid. 

Eelmise aasta märtsis jõudis minuni teave, et Vello Penjam soovib oma arhiivist erialased teosed edasi anda. Suhtlesime telefoni teel, ta kurtis, et pahna on kogunenud palju, aga seal leidub huvitavaid soomekeelseid käsiraamatuid ja katalooge ning muud materjali, mis kasvatab inseneri. Tema kindel soov oli, et need materjalid ei jääks raamatukokku tolmu koguma, vaid oleksid seal, kus on elu- tudengite juures. Martin Thalfeldt leidis materjalile auväärse koha TalTechi Mäemajas. Kohtusime Velloga 2025. aprilli lõpus. Ta vuras oma BMW-ga Mäemaja parklasse, Martin ja Endrik aitasid kastid majja viia ning tegid labori ruumides tuuri. 

Mulle on Velloga vestlustest jäänud meelde mitmed mõtted, toon neist välja ühe: “Insener ei saa klobistav olla”. Nende põgusate kohtumiste ja vestluste pealt tajun, kuidas Vello vaim, sirgeselgsus ja julgus on kandunud nähtamatu niidina paljude EKVÜ liikmete mõttemaailma tänase päevani.