Kliimaministeeriumi keskkonnasäästliku ehituse valdkonna juht Hannamary Seli

Hannamary Seli juhib Kliimaministeeriumis kolmandat aastat keskkonnasäästliku ehituse valdkonda. Saame temaga lähemalt tuttavaks ning uurime, millega täpsemalt antud valdkond tegeleb.

Milline on sinu taust ja kuidas leidsid tee Kliimaministeeriumisse?

Asusin ministeeriumisse (toona Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) tööle 2022. a veebruaris. Enne seda töötasin mitmetel erinevatel positsioonidel, mistõttu on mul võrdlemisi laiapõhjaline taust. Olen teadlikult valinud töökohti selliselt, et need oleksid seotud mulle oluliste teemadega, milleks on energia- ja ressursitõhusus ning kliimamõjude vähendamine ja keskkonnahoid.

Olen hariduselt soojusenergeetik, lõpetasin magistriõppe Tallinna Tehnikaülikoolis 2018. a. Ülikooli ajal alustasin tööd Eesti Keskkonnauuringute Keskuses ja paralleelselt sellega esindasin Eestit 2017. a EL Nõukogu eesistumisel riikliku eksperdina toonase Keskkonnaministeeriumi ekspertgrupis. Tegelesin toona külma- ja jahutussüsteemide ning nendes kasutatavate fluoritud kasvuhoonegaaside regulatsiooniga. Erasektori poolelt toon välja kogemuse tööstuslike (vee- ja auru)katelde, aurugeneraatorite ning põletite tootejuhina ettevõttes Filter. See oli kahtlemata väga rikastav kogemus, mille käigus õppisin tundma energiatootmisseadmete ja -süsteemide hingeelu. Saan uhkusega öelda, et olen abistanud nii mõnelgi Eesti ettevõttel nende energiatootmise protsesse tõhustada ning seadmeid ja süsteeme kaasajastada. 

Samuti olen töötanud Ameerika Ühendriikides US Green Building Council-i juures tegutseva LEED sertifitseerimisprogrammi arendustiimis. Toetasin ja nõustasin igapäevaselt LEED arendustiimi energeetika ja keskkonnaga seotud küsimustes uue LEED versiooni väljatöötamisel. Tänu sellele kogemusele avastasin enda jaoks kire ehitussektori ja hoonete energiatõhususe vastu.

Millised on sinu vastutusvaldkonnad Kliimaministeeriumis?

Keskkonnasäästliku ehituse valdkonnajuhina on minu vastutusaladeks poliitika kujundamine hoonete energiatõhususe ning keskkonnasäästliku ehituse valdkonnas. Valdkonnajuhina suhtlen ka paljude ehitussektori esindajate ja huvigruppidega, samuti kolleegidega väljaspool Eestit, olles omamoodi vahelüli era- ja avaliku sektori vahel.

Keskkonnasäästliku ehituse valdkonna vaieldamatud eeskujud kogu Euroopas on Põhjamaad ja just seetõttu olen nende esindajatega olnud tihedas suhtluses. Tänu sellele olen omandanud palju uusi teadmisi hoonete süsinikujalajälje teemal ja õppinud meie naabrite kogemusest CO2 arvutuse rakendamisel. Nüüd saan neid teadmisi-kogemusi rakendada Eestis hoonete süsinikujalajälje arvutamise eelnõu koostamisel. 

Eelnõu eesmärk on tutvustada uusehitistele CO2 jalajälje arvutuskohustust 2025. aastal. Eeltöö on tehtud: TalTechi eksperdid ja spetsialistid töötasid välja Eesti hoonete süsinikujalajälje arvutamise metoodika, käesoleval aastal töötatakse Kliimaministeeriumi juhitava LIFE IP BuildEST projekti raames välja ka esialgsed CO2 piirväärtused. Lisaks käib ülikoolis usin töö, et täiendada materjalide heitekoefitsientide andmebaasi, millega koos valmistatakse ette ka süsinikujalajälje kalkulaatorit, mida kasutada esialgse arvutuse tegemisel.

Viimase aasta jooksul uuendasime hoonete energiatõhususe miinimumnõudeid, arvutusmetoodikat ning energiamärgiseid puudutavaid määruseid. Siinkohal tänan aktiivseid EKVÜ liikmeid nende panuse eest eelnõu täiendamisel. Uuendatud määrused avaldatakse Riigi Teatajas märtsis 2024 ja muudatused jõustuvad 1. märtsil 2025.

Alates ministeeriumiga liitumisest olen tegelenud EL hoonete energiatõhususe direktiiviga (EPBD), mis toob kogu ehitussektoris kaasa suuri muutusi, et jõuaksime kliimaneutraalse hoonefondini 2050. aastaks. EPBD pikk menetlusprotsess, mis sai alguse juba 2021. a detsembris, on Euroopas jõudmas lõpusirgele. Veel käesoleval aastal algab direktiivi ülevõtmine siseriiklikesse õigusaktidesse, milleks on aega 2 aastat.

Kuidas saaks koostööd EKVÜ-ga veel paremaks muuta? Millisena näed erialaorganisatsioonide rolli regulatsioonide kujundamisel?

Senine koostöö EKVÜ liikmetega on olnud väga viljakas. Olen äärmiselt tänulik kõikidele aktiivsetele EKVÜ liikmetele, kes seisavad hea selle eest, et hoonete energiatõhusust puudutavad õigusaktid oleks rakendatavad ning kooskõlas parimate praktikatega. Kindlasti on EKVÜ-l ka edaspidi hoonete energiatõhusust puudutavates aruteludes oluline roll, sest tuginedes praktiseerivate inseneride kogemustele ja teadmistele, on võimalik saada hea ülevaade ja tunnetus turul toimuvast, sh lahendustest, mis seni on toiminud ja mis mitte. Sama põhimõte kehtib ka teiste sektori ühenduste ja liitude kohta – vajalik on ministeeriumi ja sektori esindajate koostöö, sest läbi selle on võimalik luua ning saavutada parimad lahendused ja tulemused.

Millised on hetkel suurimad väljakutsed Eesti energiatõhususe valdkonnas?

Väljakutseid on väga palju, kuid toon minu silmis 3 olulisemat välja.

Esiteks, renoveerimislaine ja hoonefondi energiatõhususe parandamine. Rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt ootab Eestit lähima 26 aasta jooksul ees ca 100 000 väikeelamu, 14 000 korterelamu ja 27 000 mitteelamu rekonstrueerimine. Sellises mahus renoveerimise elluviimise maksumuseks võib kujuneda tänaste hindade juures ligi 30 miljardit eurot. Pidades silmas EPBD uusi eesmärke, tuleb renoveerimise tempot tõsta. Ühtlasi tuleb tagada korteriühistute ja väikeelamute omanikele järjepidev renoveerimistoetuste jagamine. See mõjutab meie ehitusturu stabiilsust ning võimaldab suurendada ehitusettevõtete huvi ja motivatsiooni liikuda seniselt pigem uusehitusele suunatud ehitustegevuselt juba olemasolevate hoonete rekonstrueerimise suunas.

Teiseks vajame renoveerimislaine elluviijaid – pädevaid spetsialiste, oskustöölisi, insenere ja uue põlvkonna tegijaid. Renoveerimislaine elluviimise eelduseks on see, et Eestis on piisaval hulgal pädevat ja oskuslikku tööjõudu. Lisaks juba olemasolevate ehitussektoris töötavatele inimestele tuleb renoveerimislaine ulatust ja pikkust silmas pidades tagada ehitajate järelkasv. Olen käinud koolides, et tutvustada noortele põneva inseneeriamaailma võimalusi ning seda tehes olen mõistnud, et seda on oluliselt tulemuslikum teha juba 1. kooliastme laste seas. Hea näitena toon välja Enerhack KIDS programmi, mille raames korraldatakse lastele energeetika teemalisi laagreid, milles tutvustatakse lastele taastuv-, elektri- ja soojusenergeetikat läbi mängu ja praktiliste loengute. Siit ka minu üleskutse EKVÜ-le: ehitusvaldkonnas tasub sarnast lähenemist kaaluda, et lastele võimalikult varakult erinevaid võimalusi tutvustada.

Kolmandaks tuleb tegeleda hoonefondi energiatõhususe ülevaate tagamise ja energiamärgiste järelevalve tõhustamisega. Arvestades, et alla 10% Eesti hoonefondist on kaetud kehtiva energiamärgisega, võib öelda, et riigil puudub üksikhoone tasandil selge ülevaade hoonete energiatõhususest. Ministeerium plaanib hoonefondi kohta saada ülevaate reaalaja indikatiivsete energiamärgiste abil. Lihtsustatult on hoone energiatarbimise andmetele tuginedes võimalik koostada automaatne indikatiivne märgis ning seda on võimalik teha suurele osale hoonetele. Indikatiivne märgis annab nii hoone omanikule kui ka riigile esialgse info hoone energiatõhususe kohta. Kasutan siinkohal sõnapaari “indikatiivne märgis” seetõttu, et hetkel ei ole plaanis seda võrdsustada pädeva isiku poolt väljastatava KEK-märgisega.

Lisaks hoonete tõhusamaks muutmisele vajab tõhustamist ka energiamärgiste järelevalve. Selleks on Kliimaministeerium koostöös TTJA-ga algatanud Riigikantselei innovatsioonimeetme raames projekti, leidmaks lahendusi, et võimaldada senisest suurema hulga energiamärgiste automaatset kontrolli ja tuvastada seeläbi võimalikke vigu energiaarvutustes, mis võivad mõjutada hoone energiaklassi ning vastavust energiatõhususe miinimumnõuetele.

Kokkuvõtteks, kuigi meid ootavad ehitussektoris ees suured väljakutsed, on Eesti liikumas õiges suunas. Igaühel meist on võimalik panustada, et hooned saaksid säästlikud ning meid ümbritsev elukeskkond meeldiv, ohutu ja kvaliteetne.