Saame tuttavaks EKVÜ stipendiaadiga: Hans Kristjan Aljas
EKVÜ annab alates 2014. aastast Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi kaudu välja erialast stipendiumit, mille eestmärk on toetada ja tunnustada aktiivseid ning andekaid eriala tudengeid. 2023. aasta sügisel pälvis EKVÜ stipendiumi Hans Kristjan Aljas. Saame temaga lähemalt tuttavaks.
Hans Kristjan, kust sa pärit oled?
Tere! Oma elu esimesed 18 aastat veetsin heade mõtete linnas Tartus.
Kuidas Hoonete Sisekliima ja Veetehnika eriala valikuni jõudsid?
See tuleb endalegi üllatusena, arvestades, et ega mulle kool kuni gümnaasiumi lõpuni ikka üldse ei meeldinud. Kooliasjad olid alati teisejärgulised, esimesel kohal oli 3D-programmides nikerdamine, videomängude disainimine ja kõik muusikaga seonduv. Pidasin end 100% loomeinimeseks ja põgenesin pärast gümnaasiumi lõppu Londonisse. Käisin seal muusikakolledžis ja toimetasin intensiivselt muusikamaailmas (tõsi küll, peamiselt tehnilise poole peal). Jätkasin seda helitehnika saagat ca poolteist aastat Eestis, aga lõpuks asi ammendas ja sai selgeks, et muusikatööstus „võtab tüki küljest“, aga sellest, mis ta vastu annab, ei piisa stabiilse elu ülesehitamiseks.
Otsisin siis uusi väljundeid ning TalTech-i ilus, rohelistes toonides ja rahustavalt pöörlevaid tuulegeneraatoreid sisaldav reklaamvideo läks mulle, kui väikestviisi keskkonnaaktivistile, korda. Valikus olid ka arhitektuur ja ehitusjuhtimine, aga arhitektuuri katsetel öeldi kohe ära, et konkurents tööturul on suur ning ehitusjuhtimine tundus kuidagi kauge. Samas sisekliima ja veetehnika puhul jäid läbivalt kõlama tööjõu puuduse, valikute rohkuse ja suure keskkonnamõju potentsiaali teemad. Mõeldud-tehtud. Khan Academy’st õppisin selgeks laia matemaatika eksami sooritamiseks vajaliku materjali, mis gümnaasiumis just väga hästi külge ei olnud jäänud. Jõudsin tõdemusele, et kool ei võrdu haridus ning viimasele neist võiks ikkagi võimaluse anda, vaatamata suvise merevee temperatuuriga tunnetest eelnevalt läbitud haridusasutuste vastu.
Kas oled eriala valikuga ning õpingutega Taltech’is rahul? Mida muudaksid?
Jah, erialavalikuga olen tõesti rahul ja pole otsust siiani kahetseda jõudnud. Võrreldes muusikatööstusega on kõik palju humaansem ja tuleb vaid tänulik olla. Eriala raames õpitu on väga laiapõhjaline ja eluline vaatamata sellele, milliseks hilisem elukutse kujuneb. Tunded seoses õpingutega konkreetselt TalTech’is varieeruvad seinast-seina. Oleneb õppejõust. Räägin oma õppeprogrammist minevikus, sest praegu on asjad juba mõnel määral ümbertegemisel: minu õppekava pendeldas liiga pikalt ümber ilusas reklaamvideos ja kursuste pealkirjades lubatud teemade. Kohati oli piinlik tööandjatele tõdeda, et mul oli juba neljas kursus käsil, aga ega ma erialast tegelikult ikka mitte midagi ei jaga. Samas on meeletult tunde kulunud Excelis lahtrite värvimisele, käsitsi maatriksite lahendamisele ja hariliku pliiatsiga AutoCad stiilis ehitusjoonist tehes millimeetrite tagaajamisele ja kilode viisi kustukummi puru tekitamisele.
Kas (ning kus ja kellena) sa töötad?
Hetkel töötan TalTech’i liginullenergiahoonete uurimisrühmas ning kirjutan magistri lõputööd. Vahepeal satub sekka ka mõni muusika miksimis- ja masterdamistöö.
Mida sinu arvates saaksid erialaühingud nagu näiteks EKVÜ teha, et erialal rohkem järelkasvu oleks?
Töötubasid gümnaasiumi õpilastele võib teha, aga tuleks vaadata ka mündi teist poolt - suurt väljalangevust. Selle põhjuse ja võimalike lahenduste kohta saab vihje üle-eelmise ja järgmise küsimuse vastusest. Aga EKVÜ poole pealt on juba näha, et noortekogu, mentorlusprogramm jm üritused on hästi vastu võetud, pakuvad probleemile mõningast leevendust ja nende organiseerimisega tuleks julgesti edasi minna. Samuti pakub EKVÜ mitmeid päevakohaseid ja põnevaid koolitusi, mille külastamiseks kahjuks keskmisel tudengil koolitööde kõrvalt aega ei jää, kuigi võiks.
Tuleb tunnistada, et ka EKVÜ stipendiumi olemasolu (või veel parem, selle saamine!) tuletab tudengitele meelde, et neid väärtustatakse oma erialal ja tasub ikka edasi pingutada.
Millised on hetkel Sinu arvates meie erialade suurimad kitsaskohad?
Häid õpetamispraktikaid rakendavate, motiveeritud õppejõudude nappus. Teatud tarkvaratootjate ebasidus ja vigane tarkvaraarendus, monopolistlik käitumine ja alternatiivide puudumine. Ja enda mätta otsast vaadates - ebatäpsed CO2 sensorid.
Mida soovitaksid teistele noortele, kooliteed käivatele tulevastele inseneridele?
Püsi kaasas mõjukate tehnoloogiate arenguga ning suuna oma õppimis- ja tööressurss vastavalt. Ära karda panustada ebaproportsionaalselt palju aega, et minna süvitsi huvipakkuvatesse teemadesse, isegi kui mõni teine õppeaine selle tõttu veidi kannatab. Haridussüsteem on suur, üldistav, pika inertsiga ja paratamatult veidi kohmakas, kuna tuleb leida tasakaalupunkt erineva profiiliga tudengite, õppejõudude, nende huvide ning finants- ja personaliressursside vahel. Inseneeriaalased teadmised annavad väga tugeva positsiooni ühiskonnas ja iga tund, mis on kulutatud sisulise arusaama omandamiseks, maksab hiljem mitmekordselt tagasi.
Millega tegeled tööst vabal ajal, kuidas end laed?
Midagi aktiivset. Jooksen, sõidan rattaga, ujun, hõljun RayFoil’iga vee peal, avastan niisama ringi.