Hoonete energiatõhususe direktiiv on lõpusirgel

Jarek Kurnitski

 

Euroopa parlamendi ja nõukogu poolt 7. detsembril esialgselt heaks kiidetud direktiiv vajab veel lõpphääletusi ja võib jõustuda enne suvepuhkusi. Progressiivset renoveerimist, energiatõhususe miinimumstandardeid ja heitevabasid hooneid rõhutavas direktiivis on mitmeid sisekliima asju, mis on olulised KVJ inseneridele ja energiatõhususe spetsialistidele.

Direktiivi taustast ja renoveerimisele keskenduvast fookusest kirjutasin hiljutises EhitusEST-i artiklis. Järgnevalt keskendun sisekliimale, tehnosüsteemidele ja energiatõhususe spetsialiste mõjutavatele muudatustele.

Energiamärgiste skaala ja rakendamine

Direktiiv plaanib harmoniseerida energiamärgiste skaalat ning võtab energiamärgiseid kasutusele olemasolevate hoonete energiatõhususe parandamise mõõtmisel. Selle muudatusega on juba arvestatud energiatõhususe määruste korralisel uuendamisel, st 2023 kooskõlastusringil käinud energiatõhususe määruste eelnõus oli juba harmoniseeritud skaala A kuni G, mille jõustudes kaob kasutusest praegune viimane H klass. Direktiiv kasutab mõistet halvima tõhususega hooned G klassi hoonetele (vastab uue skaala järgi ca 15%-le hoonefondist, mis on kõige nõrgema energiatõhususega). 

Ajas edasi liikudes lähevad halvima tõhususega hoonete alla ka F ja E klassi hooned, millest tahetakse pikemas perspektiivis lahti saada. Seoses sellega saab olema oluline, et tarbimisandmetel märgis töötaks objektiivselt erinevates hoonetes. Kui täna tehakse normaalaastale taandamist kraadpäevadega, siis tulevikus on ilmselt vajalik normaliseerida tüüpilisest kasutusest erinevaid kasutusaegasid ning detailsemalt kirjeldada, kuidas erinevaid tarbijaid saab märgisest maha lahutada. 

Kuna elamute energiasäästu eesmärgid on hoonefondi tasemel ja ei puuduta üksikuid hooneid, siis energiamärgise olulisus avaldub just mitteelamutes. Energiatõhususe miinimumstandardid MEPS kehtestavad mitteelamutes kohustused halvima tõhususega hoonetele:

• Tuleb määrata viimase 16% ja 26% energiatõhususega hoonete kaalutud energiakasutuse piirväärtused (ligikaudu energiamärgise G ja F klass)
• MEPS nõuded igale üksikule mitteelamule hoonele peavad tagama, et kõik mitteelamud saavutavad:
  • 16% piirväärtuse aastaks 2030 (=energiamärgise F klass)
  • 26% piirväärtuse aastaks 2035 (=energiamärgise E klass)
  • Edasised eesmärgid vastavalt riiklikule renoveerimiskavale (D klass)

Siin on kohustus hoone omanikul. Direktiivi tekstist jäi välja, et kohustuse täitmata jätmisel ei saa hooneid rentida või müüa, kuid direktiivi artikkel 34 käsib kehtestada mõjusad ja proportsionaalsed karistused, mille abil tagatakse nõuete täitmine. Teatud hooned (muinsuskaitse jne) on võimalik välistada antud nõude täitmisest.

Uued hooned heitevabadeks hooneteks

Uute hoonete jaoks kehtestab direktiiv heitevaba hoone nõuded, mida tuleb täitma hakata alates 2028 avalikes uutes hoonetes ja alates 2030 kõigis uutes hoonetes. Heitevaba hoone on järgmine samm liginullenergiahoonest ja peab vastama järgmistele nõuetele:

• Heitevaba hoone ei tohi tekitada kohapealset CO2 heidet fossiilsetest kütustest;
• Heitevaba hoone peab, kui see on majanduslikult ja tehniliselt teostatav, omama võimekust reageerida välissignaalidele ja kohandada oma energiakasutust, -tootmist või -salvestust;
• Heitevaba hoone energiatarbe piirmäär peab olema vähemalt 10% madalam kui liginullenergiahoone summaarse primaarenergia piirmäär; 
• Heitevaba hoone kasutusaegse kasvuhoonegaaside heitele tuleb kehtestada piirmäär;
• Uute ja renoveeritud heitevabade hoonete summaarne aastane primaarenergia kasutus tuleb katta kohapeal või läheduses või energiakogukonnas toodetud taastuvenergia, tõhusa kaugkütte ja kaugjahutuse ja süsinikuvabadest energiaallikatest toodetud energiaga.

Kui täna on kasutusel ainult energiatõhususarvu nõue, siis heitevabale hoonele tuleb kehtestada energiatõhususarvule lisaks kasutusaegse KHG heite ning aastases bilansis summaarse primaarenergia katmise nõuded. Energiatõhususarvu nõue on sõnastatud umbmääraselt (energiatarve), kuid seda võrreldakse liginullenergiahoone summaarse primaarenergia piirmääraga, mis on erinev tänasest energiatõhususarvust. Kuna nõutakse eraldi summaarse primaarenergia katmist taastuvenergia, tõhusa kaugkütte ja -jahutuse ning süsinikuvaba (tuuma) energiaga, siis eeldatavasti peab tänane, põhiliselt taastumatul primaarenergial põhinev energiatõhususarv muutuma tulevikus summaarsel primaarenergial põhinevaks. See tähendab energiakandjate kaalumistegurite muutmist, sest definitsiooni järgi ei saa summaarne primaarenergia tegur olla väiksem kui üks. Täiesti uus on välisele signaalile reageerimise nõue, mis tuleb edaspidi tehniliselt sisustada.

Sisekliima nõuded

Direktiivi artiklis 5 on oluline põhimõte, et energiatõhususe nõuded ei tohi halvendada sisekliimat, sh vältimaks võimalikku negatiivset mõju, nagu ebapiisavat ventilatsiooni, mis ei ole muutunud. Uue asjana on hakatud rääkima optimaalsest sisekliima kvaliteedist, mis viitab kvaliteedi tõstmisele ja vajaduspõhisele juhtimisele.

Sisekliima kvaliteedil on uus definitsioon artikli 2 punktis 66: „sisekliima kvaliteet – hoones viibijate tervist ja heaolu mõjutavate hoonesiseste tingimuste hindamise tulemus, mis on seotud selliste parameetritega nagu temperatuur, niiskus, ventilatsioonimäär ja saasteainete olemasolu.“ 

Uute hoonete artikkel 7 ja olemasolevate hoonete artikkel 8 ütlevad, et liikmesriigid peavad nii uute kui oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul käsitlema optimaalset sisekliima kvaliteeti. Et oleks võimalik aru saada, mis on optimaalne sisekliima kvaliteet vastavalt direktiivi definitsioonile 66, tuleb ilmselt kehtestada riiklikud sisekliima nõuded. Kuna räägitakse optimaalsest sisekliimast, siis peaksid need nõuded viitama heale sisekliimale, mida vajaduspõhiselt juhitakse. Teiste sõnadega on vaja teada optimaalseid vahemikke, sest energiatõhususe kontekstis on ühtviisi halb olukord kui nt ventilatsiooni on liiga vähe või palju. Siseriiklikult on ilmselt võimalik teha tõlgendus, et nt uutele hoonetele tavapäraselt rakendatavad II sisekliimakategooria vahemikud loetakse optimaalseteks. See tuleks sätestada õigusakti tasemel koos muude põhimõtetega, mida saaksid täiendada juba osaliselt olemasolevad standardid nagu EVS 906 mitteeluhoonetele.

Tuleb rõhutada, et sisekliimanõuete olemasolu on vajalik uute ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul. Hoonete energiatõhususe parandamisel vastavalt energiatõhususe miinimumstandarditele MEPS, artikkel 9, sisekliimanõudeid ei ole mainitud. Seda võib näha direktiivi puudusena, kuid MEPS kehtib mitteelamutes, kus võib eeldada professionaalset tellijat ja loodetavasti praktikas probleeme ei teki.

Sisekliima nõuete vajalikkus on konkreetselt välja toodud ka hoonete tehnosüsteemide artiklis 13: „Liikmesriigid kehtestavad nõuded sisekliima kvaliteedi asjakohaste standardite rakendamiseks hoonetes, et säilitada tervislik sisekliima.“

Sisekliimanõuded heitevabades hoonetes

Heitevabasid hooneid nähakse arukate hoonetena, mis on võimelised reageerima välistele signaalidele ja juhtima sisekliimat. Sisekliima seire ja reguleerimine on sätestatud hoonete tehnosüsteemide artiklis 13 järgmiselt: „Liikmesriigid nõuavad, et heitevabad mitteeluhooned oleksid varustatud mõõte- ja juhtimisseadmetega, mis võimaldavad seirata ja reguleerida siseõhu kvaliteeti. Kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, tuleb asjaomased seadmed paigaldada ka sellistesse olemasolevatesse mitteeluhoonetesse, mida oluliselt rekonstrueeritakse. Liikmesriigid võivad nõuda selliste seadmete paigaldamist eluhoonetesse.“

Seega heitevaba mitteeluhoone peab saama õhu kvaliteedi järgi juhitava nõudluspõhise ventilatsioonisüsteemi. Liikmesriigid saavad selle nõude sisustada nt sätestades mis tüüpi või suurusega ruumides nõudluspõhiseid süsteeme kasutama peab. Suuremates mitteelamutes on nõutud ka valgustuse automaatne juhtimine.

Artiklis 13 on terve rida nõudeid hooneautomaatikale. Suurematele mitteelamutele loetletud funktsionaalsused seire, analüüsi ja tõhususe tuvastamisel kõlavad pigem energiajälgimise ja -juhtimise teenuste omadustena ning ületavad tänaste hooneautomaatikasüsteemide võimekust. Teatud mööndustega on sarnased seire, mõõtmise ja juhtimise lahendused nõutud ka korterelamutes. Nende nõuete rakendamine pakub kindlasti mitmeid tõlgendamise võimalusi, aga suund on selge. Hoone halduril peab olema ülevaade kuhu energia läheb ja mis tõhususega seda kasutatakse.

Seega kokkuvõtlikult, direktiivi uuendus toob järjekordselt suures koguses uusi asju, mille mõistlik rakendamine saab olema paras pähkel. Kui see õnnestub, siis tulemuseks võiksid olla parema energiatõhususe ja sisekliimaga ning täiustatud jälgimise ja juhtimisega hooned.

Jõustuv direktiiv toob kasutusse heitevabad hooned, kehtestab miinimumstandardid halvima tõhususega hoonetele ja pöörab tähelepanu digitööriistadele ning andmete kättesaadavusele.

Heitevaba hoone võiks kasutada kuni 10 korda vähem energiat, kui tänased halvima tõhususega hooned.