Energiatõhususe määruste uuendamine
Uuendamisel on hoonete energiatõhusust puudutavad määrused nagu:
- Kliimaministri määruse „Majandus- ja taristuministri 5. juuni 2015. a määruse nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“
- 30. aprilli 2015. a määruse nr 36 „Nõuded energiamärgise andmisele ja energiamärgisele“
- ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11. detsembri 2018. a määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“
22 september avalikustati kauaoodatud ülalnimetatud määruste muutmise eelnõu ning kahe nädala jooksul oli erialaliitudel ja huvigruppidel võimalus oma kommentaare ametlikult esitada. EKVÜ liikmed olid aktiivsed ja laekus palju kommentaare, mis töögrupi poolt kokku pandi ja EIS-i esitati. Määruses leidus probleemkohti, mis rakendumisel tekitavad ehitussektoris ebakõlasid ja pettumusi.
Määruse muutmise väljatöötamisse ei olnud kaasatud huvigruppe ega kogemustega praktikuid.
Muudatus määrusega ning sellele esitatud avalike kommentaaridega (sh EKVÜ ettepanekutega) saab tutvuda siin:
Ettepanekutele lisati ka energiatõhususe spetsialist Indrek Raide arvamuskirja, mis kajastab paljude praktikute üldist seisukohta hoonete energiatõhususe, seda reguleerivate määruste ja
kavandavate muudatuse suundumise osas, mille toome siinkohal ära:
Austatud minister
Lgp Kristen Michal
Pöördun Teie poole seoses „Majandus- ja taristuministri 5. juuni 2015. a määruse nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“ määruse muutmise eelnõuga.
Olles tegutsenud praktikuna energiamärgiste väljastamise turul üle kümne aasta ning samuti olnud erinevate määruse versioonide väljatöötamise töögruppides, siis näen, et planeeritav uus määruse muudatus ei lahendakõige kriitilisemaid probleeme energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks turul vaid pigem võib neid võimendada.
Liiga ambitsioonikad eesmärgid võivad kahjuks anda vastupidise efekti turul, kus väheneb Eesti riigi niigi madal hoonete renoveerimise maht võrreldes EU keskmisega ning suureneb ebausaldusväärsete energiamärgiste osakaalu tõttu kohtuvaidluste ja pettunud tarbijate maht.
Allolevalt olen kirjeldanud lühidalt üldiseid probleeme ja põhimõttelisi vastuolusid ehitusturul seoses energiamärgistega ning uue seaduse eelnõu mõju nendele.
Ettepanekud hoone energiatõhususe arvutamise metoodika muutmiseks ei tohiks lähtuda eesmärgist, et arvutuslik energiamärgis (ETA) ja hoone tegelikud kulud (KEK) peavad saama võrdseks. Määruse eelnõus toodud arvutusmetoodika täpsustamine võiks teoorias sellele eesmärgile kaasa aidata, kuid samasvähendades piirsuurusi energiaklassidel võimendub erinevus ideaalolukorra ja tegelike kulude vahel veelgi.
Määruse muudatuse ettepanek peaks siiski lähtuma algsest energiatõhususe miinimumnõuete eesmärgist ehk ehitada ja renoveerida hooneid energiatõhusalt,mitte proovida hinnata hoone tegelikke tulevasi kulusid (mida näitab KEK). Kirjeldatud eesmärk peab olema selgelt kirjas ka määruse eessõnas, et vältida hilisemaid (kohtu)vaidlusi ja hoonete kasutajate pettumust.
Määruse eesmärk energiatõhususe suurendamiseks eeldab kindlasti ka arvutusmetoodika ja määruste läbipaistvuse suurendamist. Juba täna kehtiv määrus jätab energiatõhususarvu (ETA) arvutamisse piisavaltteadmatust, et hoone ehitusloa taotlemise dokumentatsiooni (eelprojekt) mahus oleks võimalik teostada selleleusaldusväärne (kontroll)arvutus. Selle tulemuseks on energiamärgiste madal usaldusväärsus turul ning vigastemärgiste suur osakaal. Täna puudub ka energiamärgiseid kontrollival asutusel (TTJA) piisav võimekus
väljastatud energiamärgistele järelkontrolli teostamiseks piisavas mahus. Lisades arvutusmetoodikasse veellisategureid, siis tõenäoliselt väheneb korrektselt väljastatud energiamärgiste maht veelgi. Selle tulemusena väheneb energiamärgiste usaldusväärsust lõpptarbijate hulgas.
Hoonete renoveerimine muutub ebamõistlikult kulukaks, mis kindlasti vähendab renoveerimise mahtu (mis suures pildis ei täida kliima kava eesmärke). Põhjendamatult kõrged ootused sisekliimale renoveeritavates hoonetes muudab madalama kinnisvara hinnaga piirkondades hoonete renoveerimise ebamõistlikuks. Riigi poolt ellukutsutud kortermajade renoveerimistoetus jaguneks uue määruse põhimõtte järgi suuresti ainult kallima kinnisvara turuväärtusega piirkondade vahel (kus suhteline renoveerimiskulu kinnisvara turuhinda jääb veel mõistlikkuse piiridesse).
Arvutusmetoodika määrus on väga heitliku täpsusklassiga, mis võimendab olukorda, kus ehitusloa taotlemise etapis väljastatud arvutuslik energiatõhususarv/-klass (ETA) ja tulevikus tegelike kulude põhjal väljastatud kaalutud energiaerikasutuse (KEK) erinevused suurenevad. Näitena on määruses tehtud ettepanek arvutada sooja tarbevee tsirkulatsiooni kulu kahe komakoha täpsusega, kuid on tehtud eeldus, et kõikide samalaadsete hoonete tarbeelektri tarbimine on samaväärne ning näiteks liftide elektritarbimine/ olemasolu hoones ei kajastata üldse. Kirjeldatud näited tekitavad olukorra, et arvutuslikult simuleeritakse ideaal olukorda, mille tulemuste põhjal (üle)dimensioneeritakse hoone energiatõhusust mõjutavad tegurid ning hiljem ambitsioonikad energiasäästu eesmärgid ei realiseeru hoone tegeliku kasutuskorra juures. Eriti kriitiliselt väljendub see eluhoonetes, kus küttekulu kasutuse suhtena korteri/elamu koguenergia kuludesse on suurima osakaaluga ning ka hoone kasutajate arv on suurim.
Lähiaastatel väljastatud energiamärgiste omavaheline võrdlusbaas kaob ära. Viimasest muudatusest energiamärgiste muutmisel on möödunud vähem kui 4 aastat ning täna on veel paljud sel ajal väljastatud energiamärgiste projektid/ehitised töös. See tähendab, et kui tehti energiamärgis eelprojekti mahus, siis kasutusloa mahus need hooned ei taga enam etteantud energiatõhususklassi. Arvestades, et täna ehitatakse ja ostetakse suur osa hoonetest pankade kaasabil, siis A-energiatõhususklassi puudumine võib muuta oluliselt laenutingimusi ja/või üldse laenu saamise võimalust. Samuti tuleb arvestada, et tegelike kulude põhjal väljastatud energiamärgis (KEK) kehtib 10 aastat, mistõttu on juba täna turul olevad märgised erinevate metoodikate ja määruste tõttu omavahel praktiliselt võrreldamatud.
Kokkuvõtvalt on käesolev määruse eelnõu suunatud täna turul kallima hinnaklassiga uue kinnisvaraehitamisele suuremates linnades. Väiksemates omavalitsustes kus puudub tõhus kaugküte ja/või kaugküte sootuks nõuab määruses toodud kriteeriumite täitmine olulisel määral lisakulutusi (turuolukorrale mittevastavaid üleinvesteeringuid), mis ei vasta kohaliku kinnisvaraturu üüri võimekusele ega ostujõule.
Lugupidamisega
Indrek Raide
Volitatud energiatõhususe spetsialist