Saame tuttavaks: Vahur Põder
MTÜ-s Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus valitakse iga kolme aasta tagant uus eestseisus ja juhatus. Tutvume nende aktiivsete ja tublide liikmetega lähemalt. Seekord on luubi all Vahur Põder.
Vahur, kust sa pärit oled?
Vanemad olid mul pärit Saaremaalt ning esimesed eluaastad sai ka seal veedetud, hilisem elu (peagi 40 aastat) on olnud ennekõike Tartuga seotud. Saaremaal käimist tuleb siiski ikka ette, õ ja ö täht kipuvad vahepeal taas mõtteainet andma (kas tegemist on ikka eraldi häälikutega või hoopis põhjaeestlaste vandenõuga?).
Kirjelda palun oma professionaalset tausta, mida Sa õppinud oled?
8-aastaselt kooli 1. klassis oli minul ilmselge, et tahaksin tulevikus lennundusinseneriks saada. Hiljem oli huvipakkuvaks elektrivaldkond, lugesin (ning konspekteerisin) elektrimontööri käsiraamatuid ning muid taolisi allikaid, samas üks tore teos oli „Abiks keskküttekatla kütjale“. Keskkooli lõpetasin aastal 1997, siis suundusid kõik endast lugupidavad kodanikud õppima kas majandust või õigusteadust, Tartu Ülikooli kõige populaarsemad erialad olid psühholoogia, avalikud suhted ning teabekorraldus. Mina aga astusin tollase Põllumajandusülikooli energeetika erialale. Lisaks elektrivaldkonnale õpetati antud ainekavas ka näiteks soojusõpetust, hoone sisekliima tagamise süsteeme, katelseadmeid ning mikroprotssessortehnikat.
Kuidas sellise eriala valikuni jõudsid?
Ülikooliõpingute ajal oli tunne, et 100% elektriinseneri eriala tundub kuidagi kitsas. Ülikoolis sattusin praktikale tehnosüsteemide kavandamisega tegelevasse ettevõttesse. Kokkupuude oli huvitav ning samm-sammult jõudsingi kütte-ventilatsiooni erialale. Mingil hetkel olen jõudnud järeldusele, et terve elu on huvi pakkunud kõikvõimalikud süsteemid, olgu need elektri-, kütte- või ventilatsioonisüsteemid. Kui kusagil on kodanik või tehnoloogiline protsess, mis soovib kütet/õhku/elektrit/jahutust, siis saab erinevate lahenduste abil need tagada.
Kus ja kellena Sa töötad?
Aastast 2001 Tari AS kütte- ja ventilatsiooniprojekteerijana Tartus. Periood on küllaltki pikk olnud, seetõttu on õnnestunud tegeleda üsna erinevate asjadega. Alguses sai proovitudvee ja kanalisatsiooni kavandamist, edasi muutus järjest olulisemaks ventilatsioon ning küte-jahutus, mingi hetk tuli energiatõhususe temaatika. Vahepeal olen võidelnud erinevate infotehnoloogia probleemidega, siis oli vaja BIM-i ehk infomudelit arendada. Projekteerimisel on olnud igasuguseid hooneid, alates hobusetallist ning kanalast ja lõpetades 24-korruseliste kortermajadega. Hetkel on põhifookuseks ventilatsioon ja jahutus, küte, IT ja energiatõhususe miinimumnõuete vastavuse kontroll (umbes sellises tähtsuse järjekorras).
Milleks pead vajalikuks erinevaid ühinguid ning sealhulgas ka EKVÜ-d?
Ühingud on igati vajalikud erialaste valdkondade arengu tagamiseks ühiskonnas. Poliitiku ajahorisont on maksimaalselt 4 aastat, ametnikel võib-olla veidi pikem. Erialaseltsid peavad olema kauakestvamaks jõuks, mis tooksid välja kitsaskohti ja aitaksid võimalikke lahendusi leida. EKVÜ on ehitusala ühingutest üks aktiivsemaid ning üht-teist on saavutatud. Samas mõni asi ei taha edeneda ka erialaühingu tegevusest hoolimata. Näiteks sisekliima määruse eelnõu on varsti vist 10 aastat hoogu võtnud, elanud üle palju ministreid, ametnikke, valitsusi ning EKVÜ juhatuse esimehi ning pole ikkagi kehtima hakanud. Lootma aga peab.
Mis on Sinu missioon EKVÜ eestseisuse liikmena?
Pean oluliseks koolitusvaldkonna tegevust. Ehitusala on oma olemuselt iidne ning vahepeal tundub, et eri osapooled on asunud oma tornidesse ning teave liigub nende vahel vaevaliselt. Tellijad on omaette, ehitajad omas seltskonnas ning arhitektid ja projekteerijad veel kusagil eraldi. Iga seltskond kirub võimalusel teisi, infovooks on lähteülesanded, HD (hankedokumendid), ekspertiisid ning nende vastused, arved, kahjunõuded ja kohtukutsed. Koolitusüritused aitavad kokku tuua eri valdkondade inimesi, tutvustada eriala arengut ning võimalike probleemide lahendusi. Sellel hooajal on aset leidnud mitmed temaatilised koolituspäevad (viimati suitsutõrje teemal), kus olid eri ettekanded sama valdkonna kohta. Seniste andmete alusel on need üritused osalejatele meeldinud.
Mida soovitaksid noortele, kooliteed käivatele tulevastele inseneridele?
Tuleks ülikoolis ringi käia lahtiste silmadega ning vaadata ka oma õpitava eriala piiride taha. Paljud huvitavad asjad toimuvad mitme valdkonna kokkupuutepunktides – näiteks BIM on ühest küljest seotud ehitusliku projekteerimisega ning teisest küljest infotehnoloogiaga ja pakub kokkuvõttes mõlemale valdkonnale täiesti uusi arenguvõimalusi. Lisaks joonestamisele ning arvutamisele oleks kasulik arendada (või proovida säilitada) kirjutamisoskust, kuna see aitab hiljem oma loomingut selgitada ja põhjendada. Mõnikord on suurte projektide algused väga õhinapõhised, hiljem, kui hoog väheneb, on palju kirjalikku selgitamist ning põhjendamist, miks mingi lahenduseni on jõutud.
Millised on hetkel Sinu arvates meie erialade suurimad kitsaskohad?
Tehnosüsteemide valdkond on suur ja huvitav, aga kipub osalejatele esitama laiu nõudmisi. Vahepeal on tunne, et õige KVJ insener peab lisaks KVJ-le omama teadmisi vee-kanalisatsiooni kohta, ehitusfüüsika (ning eriti akustika) tundmine oleks hea ning ka elektrotehnika ja hooneautomaatika võiksid tuttavad olla. Samas on raske selliseid universaalseid spetsialiste välja koolitada ning kõikide teadmiste taset hoida.
Arhitektuur olevat kunstiliik (ja kõige kallim), seega hoonele tehnosüsteemide rajamine kipub ka veidike loominguline olema. See omakorda toob kaasa igasuguste nõuete ning standardite vaheldusrikka tõlgendamise. Kitsaskohaks on valdkonna küllaltki suured varieeruvused juba Eesti siseselt. Näiteks ligi 20 aasta jooksul olen tehnosüsteemide tööprojekti koostamisega kokku puutunud vist paar nappi korda, aga olen aru saanud, et kusagil tehaksegi põhiprojekti abil üksnes ehitushange ning tööde teostamiseks tellitaksegi tööprojekt. Eri asukohtades on kohalikud omavalitsused mõnikord väga loovad näiteks sademevee ärajuhtimise või energiamärgiste tõlgendamise teemal.
Eri osapoolte vahel info liigutamine ning koostöö edeneb vaevaliselt. Kuna keskmine Eesti projekteerimisettevõte on küllaltki väike (kas mitte ca 1,8 töötajat ühe uuringu järgi?), ehk vähegi suurema hoone puhul tekib tohutu võrgustik igasugustest alltöövõtjatest. Koostöö tagamine on omakorda keerukas – kes, mida ja mis järjekorras teeb, mis andmed kellelt ja millal tulevad ning kuhu lähevad. Mõnikord laguneb antud protsess juppideks, tegevus jääb venima ja aeg tiksub muudkui edasi. Mõnede (harvade) projektide puhul tekib eri osapoolte vahel hea koostöö ning tunne, et tegutsetakse ühise eesmärgi nimel. Sagedamini kipub koostöö lagunema, igaüks ronib oma torni otsa tagasi (nagu eespool mainitud) ning suhtlus muutub napiks ja ametlikuks.
Kauem erialal tegutsedes võivad insenerid jälle kaotada eriala vastu huvi ning muutuda hirmus küünilisteks ja hakata uusi ütlusi leiutama. Näiteks „sõnad arhitekt ning tähtaeg ei sobi ühte lausesse“ või „millest aru saab, et ehitaja valetab? Tal huuled liiguvad“ või „kohalik ehitusturg - kõik kõigi vastu“.
Samas paljud ülevalpool mainitud probleemid ei ole ainult eriala ega ka Eestiga seotud. Ehitussektori madal tootlikkus ning tagasihoidlik innovatsioon on mureks olnud üle maailma juba pikemat aega ning otsitakse lahendusi. Vabanduseks saab alati öelda, et ehitusvaldkond ongi väga vana ja väljakujunenud. Hammurapi seadustes (koostatud 3800 aastat tagasi) oli 282-st artiklist ehitajate kohta 5 , ilmselt oli juba tollel ajal häda ehitustööde kvaliteedi tagamisega.
Millega tegeled tööst vabal ajal, kuidas end laed?
Varasematel aegadel olen olnud suur arvutientusiast, jooksutanud koduarvutis FreeBSD, OpenSuse ning OS X operatsioonisüsteeme enda harimiseks ning koduste ärritamiseks.
Samuti olen kauaaegne lennundus(tehnika) fanaatik. Kogun ja loen vastavat kirjandust, jooksutan kahte ADS-B (lennuliikluse jälgimise) raadiovastuvõtjat ja mõnda vahvat antenni nähes teen sellest kohe pildi. Alates aastast 1996 olen kogunud tehnikafotode kollektsiooni. Lennuväljade külastamise ja intervjuude abil olen Eesti Lennuakadeemia raamatukogule koostanud kaks kommenteeritud pildialbumit ajaloolistest raadioside- ja navigatsiooniseadmetest Eesti lennuväljadel. Nüüd kogun jõudu ning teavet, et kolmanda kogumiku kokkupanemisele asuda.