Eessõna: EKVÜ-l täitus 2021. aasta oktoobrikuus 30-nes tegutsemisaasta, mida eelmise aasta maikuus ka pidulikumalt sai üheskoos tähistatud. Selle arvestatava tähise puhul taasavaldasime (ilmusid esimest korda EKVÜ 20-nda aastapäeva puhul trükitud teoses) enda eelmises ja nüüd ka selles uudiskirjas mõned meenutused ühingu loomisest ja esmastest aastatest.
EKVÜ sünnilugu: kirjust seltskonnast iseseisvaks ühenduseks
Aastaid 1982–1997 meenutas ning Eesti Kütte ja Ventilatsiooniinseneride Ühenduse sünniloo pani isiklikus arhiivis leiduvate dokumentide ja mälestuste põhjal kirja Vello Penjam, EKVÜ esimene esimees aastatel 1991–1997.
Kõigepealt veidi tausta oludest. Nõukogude Liidus toimis plaani majanduse süsteem ja NLKP vertikaalse juhtimise printsiip. Riikliku tsiviilehituse organisatsioonid - Ehitusministeerium ja Ehituskomitee allusid
Nõukogude Liidu vastavatele organisatsioonidele ning olid kohustatud täitma nende suuniseid. Ehitusministeeriumile allusid kõik üldehitus- ja eritööde trustid ning ettevõtted. Ehituskomiteele allusid kõik viis projekteerimisinstituuti.
Eestis toimetas veel kuuekümnendatel kolhooside asutatud kooperatiivne struktuur (EKE), kellel oli ka oma projekteerimisorganisatsioon EKE Projekt. (Vahemärkusena: kõik Eestis paiknevad nn sõjatehased, nende töötajate elamud ning sõjalised objektid rajas Nõukogude Liidu kaitseministeerium oma ehitusettevõtetega.)
Nõukogude Liidu poliitilise juhtimise ja plaanimajanduse süsteem oli 1980. aastate alguseks sügavas kriisiseisundis. Ilmselt oli selles suur teene ka USA president Ronald Reagani välispoliitikal, mille tulemusena töötas kogu Nõukogude Liidu masinavärk sõjalise potentsiaali suurendamiseks. Maad oli võtnud üleüldine minnalaskmise meeleolu, “juhtivad seltsimehed” tegutsesid peamiselt selle nimel, et säilitada oma nomenklatuurne, soe ametikoht.
Ehitada tuli olukorras, kus praktiliselt kõik oli defitsiit – jagus ainult Venemaalt sisserändavat ja Eestisse suunatud nn laia profiiliga tööjõudu. Sanitaartehnikasüsteemide materjalide, toruarmatuuri ning seadmete valikuvõimalus kahanes aasta-aastalt.
Inseneride kirju seltskond
Kütte- ja ventilatsioonivaldkonnas toimetavate inseneride seltskond oli kirju, sest esimesed Eesti kütte-ventilatsiooniinsenerid said diplomi Tallinna Polütehnilisest Instituudist alles 1968. aastal. Olude sunnil töötasid kütte-ventilatsiooni alal ka ümberkvalifitseerunud ehitus- ja veevarustuse insenerid. Suur osa oli soojusenergeetikainsenere. Projekteerijate seltskonnas oli Venemaalt sisserännanuid vaid üksikuid.
1960. aastate algul asutati Ehitustööstuse Teadus-Tehniline Ühing, mille tegevust korraldas ja koordineeris Ehituskomitee. Algselt kuulus sinna sanitaartehnika sektsioon, mis hiljem jagunes veevarustuse ja kanalisatsiooni ning kütte-ventilatsiooni sektsioonideks.
Kütte-ventilatsiooni sektsiooni tööst hakkasin regulaarselt osa võtma 1982. aasta algusest, kui mind kinnitati Eesti Projekti kütte-ventilatsiooni peaspetsialisti ametikohale. Sektsiooni koosolekud toimusid siis ja edaspidi äsja valminud nn Projekteerijate Majas, Rävala pst 8, kuhu oli majutatud Eesti Projekt ja Maaehitusprojekt, naabruses paiknes Eesti Tööstusprojekt.
Vahemärkusena, kolleeg Ants Vikerpuur on hea sõnaga meenutanud kunagist ehituskomitee töötajat Lev Aronovits Sokolovskit. Olen temaga põgusalt kokku puutunud enne kaheksakümnendaid, oli tõesti selline muheda olemisega onkel, erualampolkovnik. 1980. aastateks oli ta aga lõplikult erru läinud.
Teisalt, samas meenutatud insener Zismani pahatahtlik tegevus ei mänginud minu hinnangul nimetamisväärset rolli inseneride omavahelise koostöö tõhustamisel.
Soov ehitada kasutuskõlblikke hooneid
1980. aastatel Ehituskomitee esindajad kütte-ventilatsiooni sektsiooni koosolekutest osa ei võtnud. Enam-vähem regulaarselt, kord kvartalis toimuvate koosolekute protokollid koos ettepanekutega edastasime Ehituskomiteele, kus neid pidi edasi menetlema tollane tehnikaosakonna juhataja Igor Malmet. Varasematel aastatel oli sektsiooni ettepanekul koostatud mitmeid nn ET-seeria katalooge tüüpsete detailide, toodete ning sõlmede kohta. Viimane sellelaadne kataloog koostati torustike soojusisolatsiooni kohta aastatel 1983–1984, Tööstusprojekti, Eesti Projekti, Maaehitusprojekti ning Isolatsioonitööde Valitsuse koostööna. Kataloogide väljaandmist rahastas Ehituskomitee. Põhjuseks, miks me, projekteerijad ja ehitajad, juba siis omaalgatuslikult asju arutasime, oli ilmselt see, et me soovisime kehvadele oludele vaatamata Eestimaa pinnale ehitada hooneid, mis oleks enam-vähemgi kasutamiskõlblikud. Tabavalt iseloomustab seda omal ajal levinud kõnekäänd, et proovisime s...tast kui mitte saia, siis vähemalt sepikut küpsetada.
Eespool nimetatud minnalaskmise meeleoludes ei püüdnudki Ehituskomitee enam meie ettepanekuid edasi arendada. Toimunud oli ka struktuurimuudatus, kus Ehituskomitee (mille koosseisu vähendati 1986. aastal) ja Ehitusministeerium allutati nn suurele Ehituskomiteele, mida juhtis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Peeter Palu.
Seoses Mihhail Gorbatšovi võimuletulekuga oli ettevõtetele antud lisaraha teenimise võimalus sellega, et peale plaaniga määratud nomenklatuuri võis valmistada ka muid, regionaalselt vajalikke tooteid ning müüa neid kokkuleppe hindadega. Otsustasime seda võimalust ära kasutada.
Kuna Ehituskomitee oli muutunud teovõimetuks, otsustasime 1986. aasta veebruaris hakata tegutsema iseseisva Kütte ja Ventilatsiooni Tehnikanõukoguna. Eesmärgiks oli leida puuduvate toodete valmistamiseks võimalusi Eestis paiknevates ettevõtetes. Mitmed sellekohased ideed said ka realiseeritud. Kujuka näitena võib tuua ventilatsiooniplafoonide tootmise tootmiskoondises Vasar alates 1987. aasta lõpust.
Mida pista õhutorude otsa?
Tehas Metallist oli soetanud endale spiraalõmblusega õhutorude valmistamise seadmed. Mida nende õhutorude otsa pista? Plafoone Nõukogude Liidus ei toodetud! Hakkasime koos kolleeg Ülo Schumanniga, kes oli toona Ventilatsioonitööde Valitsuse peainsener, otsima plafoonide tootmisest huvitatud ettevõtteid. Põhimõttelise nõusoleku saime tootmiskoondiselt Vasar, millel aga puudus vastav modelleerimiskogemus. Selleks tuli leida pädev ettevõte.
Sõitsime 1986. aasta aprillis koos tootmiskoondise Vasar peatehnoloogi Laur Miksoniga Leningradi, kus asus teadusliku uurimise instituut, mille ülesandeks oli ventilatsioonisüsteemide lõppelementide väljatöötamine ning tootmisse juurutamine. Kui olime instituudi direktorile professor Grimitlinile tõestanud, et tema koostatud toodete nomenklatuuris on teatavaid puudujääke, andis ta meile abiks noore tehnikakandidaadi, praegu USAs elava Aleksander Zhivovi, kes modelleeris universaalse sissepuhke- väljatõmbeplafooni läbimõõtudele Ø 125, Ø 160 ja Ø 200.
1987. aasta lõpuks oli tootmiskoondises Vasar plafoonide tootmine käivitatud. Plafoonide katsetamine viidi läbi ja karakteristikad koostati Eesti Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi juurutamise büroos. Oli ka muid ettevõtmisi ja kordaminekuid, mida siinkohal pole otstarbekas käsitleda, pole säilinud ka kõiki dokumente.
Inseneride arvamusega arvestati
Poliitilised protsessid hargnesid ja arenesid väga kiiresti. Tekkisid uued, tõsised probleemid nagu soojusenergia säästu vajadus, sest Moskvast hakati kütusekraane “koomale keerama”. Ilmusid esimesed välismaised nõustajad, kellel ei olnud meie tehnilisest tasemest ülevaadet. Küll oli neil muu hulgas suur soov midagi meile müüa – kui mitte kohe, siis tulevikus. Arusaamatuste vältimiseks tuli hakata nõustama ministeeriumide ametimehi.
Pika Hermanni torni tõsteti 1989. aasta 24. veebruaril taas sinimustvalge trikoloor. Tuli hakata ajama “Eesti asja” laiemalt, sest probleeme lisandus. Et enda olemasolust jõulisemalt märku anda ja laiendada liikmeskonda, asutasid 26. mail 1989. aastal 28 kütte-ventilatsiooni alal töötavat inseneri EKVÜ. Määratlesime ühingu eesmärgid, tegevuse põhisuunad, liikmete õigused ja kohustused ning töökorralduse põhimõtted. EKVÜ registreeriti Eesti Teadus- ja Insenerühingute Liidu ehk Tõnismäel asuva Inseneride Maja juures.
Püüdsime arendada oma tegevust kvalitatiivselt uuel tasemel. Hakkasime korraldama seminarilaadseid arutelusid. Aruteludel kasutasime ja refereerisime aegade jooksul Moskvas ja Leningradis korraldatud Soome ehitusmessidel Soome kolleegidelt saadud materjale seal kasutatava kütte-ventilatsioonitehnika kohta. Laiendasime suhtlusringkonda nn Savisaare üleminekuvalitsuse riiklike institutsioonidega nagu ehitusministeerium, tööstus- ja energeetikaministeerium, kommunaalamet jt.
Võrreldes käesoleva ajaga, oli tookord suhtlemine riigiametnikega võrratult lihtsam. Mure, kuidas kehvast olukorrast paremini üle saada, oli ühine. Meilt küsiti tihti nõu, meie arvamusega arvestati. Neil aastatel EKVÜ-lt riiklikult tellitud töödest võib nimetada alljärgnevaid.
- Riikliku Kommunaalameti 1989. Aastal tellitud töö “Elamute ja ühiskondlike hoonete soojusvarustuse kontseptsioon”.
- Tööstus- ja energeetikaministeeriumi 1990. aastal tellitud töö “Soojussõlmede moderniseerimislahendused ja seadmete vajadus”.
Klubilisest tegevusest juriidiliseks
1989. aasta detsembris külastas Tallinna Soome Soojustehnikainseneride Ühingu (Lämpöinsinööriyhistys RY) ja Helsingi piirkonna SuLVI klubi ühine turismigrupp. Tänu Helsingi Tehnikaülikooli ja Tallinna Polütehnilise Instituudi koostööle saime teada, et nimetatud turismigrupp oli huvitatud kohtumisest KV -ala inseneridega. Kohtumine toimus Eesti Projekti ruumides.
Vaatamata Soome majanduselus alanud langusperioodile ehk lamale, korraldasid Soome Soojusinseneride Ühingu noored kolleegid 1990. aasta 2. ja 3. detsembril kümnele EKVÜ liikmele vastukülaskäigu.
Sel ajal kuulus LVI Keskliitu 15 kollektiivliiget, millest kuus olid üksikisikute nn aatelised ühingud ja üheksa firmade omad, vastavalt nende tegevusalale. Saime meile olulist informatiivset materjali ja ülevaate sellest, kuidas on korraldatud ja toimib erialaliitude ning riiklike institutsioonide koostöö. Tänu sellele jõudsime järeldusele, et seni enam-vähem klubiline tegevus tuleb asendada juriidilise isiku tegevusega.
Asusime koostama uut, tollastele nõuetele vastavat põhikirja. Eeskujuks kasutasime ka Soome Soojusinseneride Ühingu põhikirja. Pärast põhikirja projekti eelnevat põhimõttelist kooskõlastamist Tallinna Ettevõtlusametis kutsusime 18. aprillil 1991. aastal kokku EKVÜ üldkoosoleku, kuhu kogunes 36 asutajaliiget. Üldkoosoleku käiku kirjeldab üksikasjaliselt Ants Vikerpuuri koostatud protokoll. Tuleb märkida, et tänu Antsu usinusele ja täpsusele on EKVÜ edasine tegevus korralikult dokumenteeritud.
Teadaolevalt oli 1991. aasta suvi äärmiselt sündmusterohke, mistõttu ka mitmed juriidilised protseduurid viibisid ja EKVÜ sünnitunnistuse kättesaamine taastatud Eesti Vabariigis Tallinna Ettevõtluse Ametist nihkus 4. oktoobrile.
Olulisemat EKVÜ tegevusest aastatel 1991–1997
EKVÜ eestseisuse koosolekud toimusid kord kuus (tihti tuli ette ka erakorralisi koosolekuid), üldkoosolekud algul kaks korda, hiljem kord aastas. Hakkasime kvalifikatsiooni tõstmise eesmärgil regulaarselt korraldama meile olulistel teemadel seminare, millest kutsusime osa võtma ka riiklike institutsioonide esindajaid.
Tänu suhtlemisele Soome kolleegidega oli tekkinud võimalus kutsuda esinema tuntud Soome firmade juhtivaid spetsialiste ja teisi LVI Keskliidu soovitatud isikuid. Selleks et mitte jääda Tallinna-keskseks, laiendasime EKVÜ tegevuspiirkonda, kutsudes liikmeteks kolleege Pärnust, Viljandist, Tartust ja Rakverest ning soovitasime moodustada seal EKVÜ sektsioonid. Hiljem osutusid mitmed neist valituks ka EKVÜ eestseisusesse. Moodustasime erinevate tegevusvaldkondade (küte, ventilatsioon, jahutus, kütte-ventiltsioonisüsteemide paigaldustööd) sektsioonid, operatiivsemaks sidepidamiseks riiklike institutsioonidega määrasime kontaktisikud, keda täna kutsutakse kaasaegse nimega lobistideks. Kahjuks mõne aasta möödudes sektsioonide tegevus hääbus. 1992. aastal hakati koostama Eesti energiasäästuprogrammi, mis kinnitati 1993. aastal. Oma panuse selle koostamisse andis ka EKVÜ töögrupp.