Eessõna: EKVÜ-l täitus eelmise aasta oktoobrikuus 30-nes tegutsemisaasta mida selle aasta maikuus ka pidulikumalt sai üheskoos tähistatud. Selle arvestatava tähise puhul taasavaldame (ilmusid esimest korda EKVÜ 20-nda aastapäeva puhul trükitud teoses) enda selles ja järgmises uudiskirjas mõned meenutused ühingu loomisest ja esmastest aastatest.
EKVÜ algusaastad: kütte ja ventilatsiooni ala insenerid ühinevad
Kuidas Eesti kütte ja ventilatsiooni eriala insenerid erinevatest organisatsioonidest jõudsid oma ühingu loomiseni, aitab meenutada Ants Vikerpuur, ühingu üks asutajaid ja tegevdirektor aastatel 1997–2003.
Kütte ja ventilatsiooni ala inseneride ühistegevus oma erialal algas juba nõukogude ajal, mil EKVÜ eelkäijana toimis ENSV Ehitustööstuse Teadus-Tehnilise Ühingu santehnika sektsioon. 1988. aastani juhtis seda toonases Ehituskomitees töötav Leonid Sokolovski. Sektsiooni tööst võtsid osa meie tollaste suuremate projektorganisatsioonide, Eesti Projekti, Eesti Tööstusprojekti, Eesti Maaehitusprojekti, Kommunaalprojekti jt, samuti montaažorganisatsioonide, trust Santehmontaaž, tehas Metallist, Ventilatsiooni Tööde Valitsus, kütte-ventilatsiooni spetsialistid.
“Sokolovski oli seltskondlik mees, kes kutsus projektasutustest kokku juhtivaid spetsialiste aruteludele. Ta oli puht venekeelne mees, aga oskas erialainimesi asutustest kokku võtta, et probleemseid küsimusi arutada,” meenutab Ants Vikerpuur.
Ühistegevuse sektsioonis aitas parandada üksteisemõistmist ja kogemuste vahetust projekteerijate, toodete valmistajate ja paigaldajate vahel. “Tutvusime ja hakkasime koos põhiküsimuste üle mõtlema. Igal asutusel olid oma tegijad, kes lähtusid oma asutuse seisukohtadest, ent tema koondas eri asutusi. Ehituslikult ja tehniliselt oli see positiivne moment. Sokolovski on ammu juba manalamees, aga talle võib tagantjärele plusspunkti anda. Hiljem tekkis mõte, et kui enam kokku ei kutsuta, võime seda juba omavahel teha,” sõnas Vikerpuu.
Kiuslik kontrollija aitas koonduda
Ühistegevusele oma erialal santehnika sektsioonis andis teataval määral põhjust ka 1980. aastate algul, enne laulva revolutsiooni aastaid, esinenud küllaltki arvestatav vastasseis Tallinna Sanepidjaama ja projektorganisatsioonide esindajate vahel. Siin on mälestuste ajalukku läinud Sanepidjaamas aastaid töötanud insener Zisman, kes oma tendentslike märkuste ning põhjendamata nõuetega projektide kooskõlastamistel pälvis enamike projekteerijate tauniva suhtumise.
“Ilus oleks meenutada ainult meeldivaid mälestusi, et vaata, kus üks aitas ja teine õpetas, ja mis me kõik koos saavutasime, ent meie organisatsiooni ajaloos oli niisugune huvitav moment. Mina töötasin Tööstusprojektis, meil loodi kompleksprojekteerimisosakond ja kuskilt leiti selline mees nagu Zisman, samuti läbi ja lõhki venekeelne mees. Küllap ta tuli ise ennast pakkuma ja hakkas kütet ning
ventilatsiooni projekteerima. Kui kompleksprojekteerimisosakond hiljem liideti Tööstusprojektiga, tuli tema ka sinna,” kõneleb Ants Vikerpuur vastasseisu eelloost.
Ta jätkas: “Grupijuhiks oli Heldur Tõnissoo, noorem mees. Zisman tahtis pugeda ülespoole ja kasutas selleks igasuguseid meetodeid. Ta hakkas oma grupijuhti kritiseerima ja grupijuht oli temaga hädas. Ühte tema tööd kommenteerides leidis Tõnissoo, et tehtud on jäme viga ning pöördus direktsiooni poole. Põhjenduseks tõi Zisman, et ta teab küll, kuidas peab projekteerima, ent tegi vea meelega, et vaadata, kas grupijuht suudab selle leida.
Direktor leidis, et niimoodi siin asutuses ei töötata ja vallandas Zismani päevapealt. Hiljem sai ta tööle Sanepidjaama, kus hakkas ise projekte kontrollima – inimest oli tööle vaja. Küllap ta ütles ka seal juhatajale, et näed, ma oskan seda eriala ja võin teisi kontrollida. Tööle asus ta kiuslikus vaimus, tehes paljudele paha, püüdes leida vigu või eriarvamusi ning temaga oli palju tegemist. Tüli see tegi, ent kokkuvõttes aitas ta kaasa meie eriala inimeste kokkuhoidmisele. Püüdsime luua oma organisatsiooni, et temale paremini vastu saada, nii-öelda vaenlase vastu ühineda.”
Nõukogu lahendab aastatepikkusi probleeme
Hiljem, 1987. aastal organiseerus kitsaskohtadest väljapääsu leidmiseks väiksem ringkond projekteerijaid Eesti Projektist, Eesti Tööstusprojektist, Eesti Maaehitusprojektist ja Kommunaalprojektist ning montaažorganisatsioonide spetsialistid. Nad hakkasid omavahelisi nõupidamisi nimetama “Projekteerimis- ja Montaažorganisatsioonide Vahelise Kütte-ventilatsiooni Tehnika Nõukogu” koosolekuteks. Nõukogu eestvedajaiks olid Vello Penjam ja Ülo Schumann.
Nõukogus lahendati rida aastatepikkusi probleeme, millest üks olulisemaid oli ühtsete torustike soojusisoleerimise põhimõtete väljatöötamine ja vastava kataloogi koostamine. Kataloogidesse koondati ka enamkasutatavad kütte-ventilatsioonialased tooted ja võimalusel kooskõlastati tootjatega nende valmistamine. Nõukogu tegevuse üheks suuremaks saavutuseks oli, et tootmiskoondises Vasar hakati tootma Soome materjalide alusel esimestena Nõukogude Liidus ventilatsiooniplafoone, mille järele oli tungiv vajadus.
Sel perioodil pandi ka alus koostööle Läti, Leedu ja Leningradi kolleegidega regionaalsete nõupidamiste näol. Eesmärgiks oli hakata valmistama uusi ventilatsioonitooteid eelnimetatud piirkondade jaoks.
“See ei olnud veel EKÜ ega EKVÜ, vaid väike vahelüli,” rõhutab Ants Vikerpuur. “Ent see ühing meid ei rahuldanud ja läksime üsna varsti EKÜ asutamise juurde. Selleks andis ideid Soome kolleegide tutvumisvisiit Tallinna. Hakkasime ette valmistama oma vastukülaskäiku. Kontakt soomlastega pani mõtteid liikuma selles suunas, et teeks oma ühenduse, nagu soomlastel on SuLVI (Suomen LVI-Liitto, toim),” meenutas Vikerpuur.
Ühisrinne erialaküsimuste lahendamisel
Ent ärgem rutakem sündmuste käigust ette. 1989. aasta kevadel asutas 28 kütte ja ventilatsiooni alal töötavat inseneri Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühingu, mis registreeris end Eesti Teadus- ja Inseneriühingute Liidu juures. Tõnismäel asuvas Inseneride Majas oli võimalus koos käia, juttu ajada ja kohvi juua. Võeti vastu ühingu põhikiri, kus olid fikseeritud ühingu töö eesmärk, liikmeskond, töökorraldus, tegevuse põhisuunad ja liikmete õigused ning kohustused. Vastavalt põhikirjale jäid ühingu tööd juhtima kolm eesistujat, kellest üks oli taas Vello Penjam. Teised eesistujad olid Robert Reinpuu ja Kalle Aamissepp.
Kuidas ühing oma nime sai?
Ants Vikerpuur: “nõukogude ajal kasutati sõna “santehnika”. Santehnika haarab kanalisatsiooni, aga ka kütet ja ventilatsiooni. Meie, kes me oleme kütte- ja ventilatsiooniinseneride ühingusse koondunud, otseselt vee- ja kanalisatsiooniküsimustega ei tegele, see on teine inseneride ring. Seepärast on nimes parem, kui kasutame teistsugust sõna, sest santehnika ei haara asja kogu sisu. Kunagi mõtlesime, kas ventilatsiooni üldse ühingu nimesse panna. Algul oli ühenduse nimeks EKÜ, sest TalTechi spetsialistidel oli mõte, et ventilatsioon kuulub ju kütte alla niikuinii. Siis ikka läks aruteluks, et mis me seda ventilatsiooniosa häbeneme, paneme ikka EKVÜ.Sealt ühingu nimi tuligi.”
Ühistegevuseks liitumisel oli kolm põhilist ajendit:
- ENSV Ehituskomitee suunamisel ja juhtimisel tegutsenud santehnika sektsioon oli minetanud oma kunagise initsiatiivi erialaküsimuste lahendamisel;
- 1985. aastal välja kuulutatud perestroika ja demokratiseerimine tekitas lootust, et olukorda on võimalik ka altpoolt mõjutada;
- vajadus omada kütte ja ventilatsiooni alal töötavate inseneride ühisrinnet problemaatiliste erialaküsimuste lahendamisel, korraldada enesetäiendamist ja luua võimalusi tehnilise info saamiseks.
Kuni ühingule juriidilise isiku staatuse taotlemiseni peeti kahe aasta jooksul kaheksa üldkoosolekut, kus käsitlevate teemade ring pidevalt laienes: konsultatsioonide korraldamine, arutelud akende konstruktsiooni täiustamiseks, soojuse säästliku kasutamise küsimused, soojapidavuse paremaks muutmine, vajalike erialatoodete valmistamine Eestis, terminoloogiaga seotud küsimused jm.
Esimene kontakt grupi Soome kolleegidega tekkis 1989. aasta novembrikuus. Pärast soomlaste tutvumiskülaskäiku Tallinnas hakati ette valmistama vastukülaskäiku Soome, mis sai teoks 1990. aasta detsembrikuu alguses. Soome kolleegid korraldasid ühingu kümneliikmelisele delegatsioonile väga sisuka kahepäevase külaskäiguprogrammi Helsingis ja selle lähikonnas. Sellest alates tekkis töine kontakt erialainseneridega ja SuLVI ühendusega Soomes, mis omalt poolt aitas kaasa Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühingu asutamisele 1991. aastal. See ongi organisatsioon, mis hakkas toimima ja toimib siiani.
Vikerpuur meenutab: “Soomlased andsid meile võimaluse külla tulla. Meid viidi mitmele objektile, kus oli võimalus tutvuda seadmete ja põhimõtteliste lahendustega ning saime teavet nende standardite kohta. Hiljem, kui meil oli kümne aasta juubel, pidas SuLVI esimees meile tervituskõne ja kord, 1994. või 1995. aasta paiku peeti soomlastega maha isegi jalgpallimatš.”
EKVÜ asutamiskoosolek kutsuti Vello Penjami eestvedamisel kokku 18. aprillil 1991. 36 asutajaliikme osavõtul valiti seitsmeliikmeline eestseisus ja kolmeliikmeline kontrollkomisjon. Eestseisuse esimeheks valiti Vello Penjam, kes oli esimees kuus aastat, kuni 1997. Tema asetäitjateks said Teet Tark ja Tiit Pukk. Eestseisusesse valituteks osutusid Teet Tark, V. Tenisberg, Peeter Parre, Vello Penjam, Tiit Pukk, Ants Vikerpuur ja Ülo Schumann. EKVÜ kontrollkomisjon otsustati valida kolmeliikmeline. Valituteks osutusid R. Kaurit, H. Lindpärg ja M. Pert.
“Ühingu asutamisel oli erimeelsusi, aga need olid töised ja asjalikud. Mingeid vastuseise ega pahandusi ei olnud. Kõik tunnetasid organisatsiooni loomise vajadust, sest eeltööd oli tehtud. Soovisime saada Inseneride Maja alt välja ja hakata minema sama teed nagu soomlased, kuigi nad olid meist üsna kaugel ees,” meenutab Ants Vikerpuur.
Edasi juriidilise isikuna
Suvi, poliitilised sündmused ja bürokraatlikud protseduurid võtsid oma aja, mistõttu Tallinna linnavalitsuse antud registreerimistunnistus kannab kuupäeva 4. oktoober 1991. Nüüd jätkus EKVÜ tegevus juba juriidilise isiku staatuses mittetulundusliku ühinguna. Sel ajal osales EKVÜ uurimistöödes soojusmajanduse valdkonnas, kus käsitleti tollaseid aktuaalseid probleeme seoses elamute ja kommunaaltarbijate soojusmajanduse kontseptsiooniga ning soojussõlmede moderniseerimisega. Ühing andis välja infolehti ettevõtete, firmade ja organisatsioonide kohta, mis tegutsesid soojusvarustuse, kütte ja ventilatsiooni valdkonnas. Aastatel 1994 ja 1995 anti välja kataloogid soojusvarustuse, sanitaartehnika- ja ventilatsioonitoodete kohta, mida Eesti ettevõtted meie turul pakuvad.
1994. aastal algasid EKVÜ koolitusseminarid teemadel, mis olid tol momendil aktuaalsed – katelseadmed, kaugküte, ventilatsiooniõhu soojusutilisaatorid, kahjustuste hajumine, energiasäästuprojektid, ehitusprotsessiga seonduv seadusandlus jne. EKVÜ lõi sidemed erialaliitudega Skandinaaviamaades ja Balti riikides. Alates 1994. aasta sügisest on EKVÜ Skandinaaviamaade kütte- ja ventilatsiooniinsenere ühendava liidu SCANVAC assotsieerunud liige.
1997. aasta kevadel aasta aruandlus-valimiskoosolekul toimus EKVÜ eestseisuse ümbervalimine ja EKVÜ juhatuse esimehe ülesandeid hakkas täitma Teet Tark. 1998. aastal võeti EKVÜ Sevillas Euroopa kütte-ventilatsiooni eriala ühenduse REHVA konverentsil ühenduse liikmeks. 1998. aastal astus EKVÜ Eesti Ehitusinseneride Liidu (EEL) kollektiivliikmeks.
1998. aastal loodi ka EKVÜ kodulehekülg, kuhu pandi kirja toimunud seminaride kavad, liikmete nimekiri ja muud erialast infot. Sellest alates täiendati kodulehekülge pidevalt, et tutvustada liikmetele EKVÜ tegevust ja erialasündmusi.
EKVÜ tegevust püüti arendada kahes suunas. Vabariigisisene tegevus hõlmas seadusandlust, osavõttu normatiivse baasi loomisest, seminaride korraldamist jne. Välistegevus aga partnereid väljastpoolt Eestit: kontaktid, abi ja teave REHVA-st, SCANVACist ja BALTVAC-ist.
Töö paremaks korraldamiseks rakendas EKVÜ eestseisus töösse neli toimkonda: Tehnikaülikooli abistamise, koolituste ja seminaride, standardite ja määruste ning avalike suhete toimkonna, mille ülesandeks on eriala väärtustamine.
Tänu toimkondade tööle on EKVÜ spetsialistid osalenud eriala puudutavate normide ja standardite väljatöötamisel, aidanud koolidel koostada täiustatud õppeplaane ning süstemaatiliselt korraldanud koolitusseminare nii kodumaiste kui välislektorite osalemisel.