Küttestandardi EVS 844 uustöötlusest

 

Algatuseks on hea meel rõhutada, et tegemist on ühega vähestest standarditest EV-s, mis algavad lühendiga EVS, ehk tegemist on kodumaiste oma ala professionaalide poolt koostatud dokumendiga. Kuna eelmisest redaktsioonist on piisavalt aega möödunud, siis vajadus asjade ülevaatamiseks ja teatud muudatuste-korrektuuride tegemiseks oli paratamatu. 

Aja jooksul muutuvad nii tehnoloogiad, materjalid, inimesed kui ka teatud arusaamad asjadest. Kuigi loodusseadused ja küttesüsteemide kavandamise põhitõed peaks olema ajas muutumatud, on kirjutajal tekkinud mulje, et neid kiputakse tänasel päeval sageli ära unustama või üldse eirama. Seetõttu oli ka standardi läbivaatamise käigus paratamatu läheneda asjadele paljuski elementaarsete tõdede rõhutamise vajadusest lähtuvalt. 

Selleks, et vastava valdkonna inimesed saaksid asjadest üheselt aru, tuleb esmajoones defineerida kindlad terminid. Ka selle standardi läbivaatamise käigus täpsustati mõningaid termineid ning lisati uusi, näiteks „abiküte“, „avariiküte“, „mugavusküte“, „jaotustorustik“ ja „ringluskontuur“. Võrreldes eelmise versiooniga on standardi käsitlusala piiritletud konkreetsemalt. Muuhulgas ei hõlma see dokument  soojusallikaid ega nendega seonduvat. Loomulikult on uuendatud ja täiendatud viiteid seotud standarditele.

 Paljud täpsustused ja täiendused tulenevad standardis esmajärjekorras igapäevastest kokkupuudetest tegeliku eluga, olgu need seotud siis kooskõlastamistega ametkondades ja nendepoolsete normdokumentide „tõlgendustega“, projekteerimise vigadega või ehitustegevuse järelvalve protsessiga.

Mõned lisakommentaaridega näited standardist

Standardi p 6.3.2 (2) käsitleb küttekehade suuruse ja paiknemise põhimõtteid meie oludes. Vajaliku soojusliku mugavustunde tagamiseks ruumis peavad küttekehad olema paigaldatud välisseinte äärde ja eelistatult klaaspindade (aknad, klaasfassaadid) juurde. Küttekeha tuleb seejuures valida selliselt, et ta kataks vähemalt ¾ ulatuses klaaspinna laiuse. See tähendab, et küttekehad tuleb valida pikad, õhukesed ja vajadusel madalad. Rekonstrueeritavate elamute puhul on tüüpiliseks veaks see, et kasutatakse tänapäevasele olukorrale mittevastavaid kõrgeid küttegraafikuid ja sellest tulenevalt valitakse „väikesed“ küttekehad, st sellised, mis katavad vaevu poole või veelgi vähema aknaavast. Põhjendused a la „odavam küttekeha“, „tänapäevaste soojuskadude juures pole selle nõude täitmine vajalik“, „tänapäeval puudub vajadus küttekehade paigaldamiseks välispiirete äärde“ jmt ei päde paraku sellest hetkest kui ruumisviibijad tunnetavad ebamugavust tulenevalt ruumi madalatemperatuuriliste (klaaspinnad!) pindade mõjust. 

Asjaolu, mida tuleks kindlasti tänapäevastele tingimustele vastavate küttesüsteemide kavandamisel silmas pidada, on õige küttegraafiku temperatuurilangu valik. Kuna soojuskaod köetava pinna kohta pidevalt vähenevad, toob see endaga kaasa ka vooluhulkade vähenemise küttesüsteemides. 

Sellest tulenevalt peab uutele ja rekonstrueeritavatele hoonetele projekteeritavates küttesüsteemides temperatuurilang (so vahe arvutusliku peale- ja tagasivoolu temperatuuride vahel) olema võimalikult madal. Vastasel juhul tekib meil olukord, kus küttekehas vooluhulk võib olla kõigest 2-3 l/h. Seda ei suuda ükski radiaatori ventiil tagada, kuna seda pole võimalik täpselt seadistada ega küttekeha soojusväljastust sujuvalt muuta! Seetõttu tekib küttesüsteemis paratamatult hüdrauliline tasakaalustamatus ja sellega seonduvad probleemid, sh ka süsteemi energiatõhususe langus. Sellest tulenevalt on standardis p 4.3 (2) määratletud soojuskandja temperatuurilangude piirmäärad. Lähtuvalt konkreetse süsteemi iseärasustest saab alati kasutada ka piirmääradest väiksemaid temperatuurilange, aga see lähtub juba projekteerija valikutest ja pädevusest.

Tähelepanu tasub pöörata ka asjaolule, et küttetorustike isoleerimisnõue (EV-s eelkõige lähtuvalt Soome RYL’ist) pole majanduslikult alati päris põhjendatud. Nendes toodud isolatsioonide paksused on kohati ilmselgelt ülepingutatud ja vajavad täpsustamist. Seda eelkõige olukordades, kus küttesüsteemi jaotustorustik kulgeb köetava ruumi ripplae kohal. Sellest tulenevalt peaks projekteerija olema suuteline hindama ja valima majanduslikult põhjendatud isolatsioonipaksused, mis sõltuvad peamiselt isoleeritavas torus voolava soojuskandja ning seda toru ümbritseva keskkonna temperatuuride vahest.

 Tõsiseid probleeme tekitab ka ventilatsiooni soojusvarustussüsteemi reguleersõlmede ja nendes olevate reguleerventiilide valik. Kindlasti tuleb suhtuda kriitiliselt lahendustesse, mis on tootjatehase poolt nö „included“ (komplektiga kaasas). Need lahendused (reguleer- ja tasakaalustusventiilid, ringluspumbad, paisupaagid jmt) on tehtud n-ö „Harju keskmise“ tarbija järgi. 

Konkreetse lahenduse jaoks tuleb need kindlasti projekteerija poolt üle kontrollida, nende sobivust hinnata ja vajadusel muuta. Sellest lähtuvalt ei ole lõplik tõde see, mida müüakse või tarnitakse!  Kuningas ei ole see, kes midagi müüb või pakub, vaid see, kes lahendust vajab. Sellest motost lähtuvalt tuleks kindlasti suhtuda ka järgnevatesse täiendustesse-muudatustesse uues standardis.

Alalõigus 6.3.2 olime sunnitud rõhutama, et küttekehade valikul tuleb arvestada lisaks „klassikalistele“ temperatuuride vahest tulenevatele mõjudele ka muid faktoreid: näiteks küttekehade paiknemine köetavas ruumis, nende ühendusskeem jaotustorustikega jmt.

Alalõigus 6.4 on rõhutatud, et põrandaküttekontuurid tuleks kavandada selliselt, et oleks kindlustatud nõuetekohane õhutemperatuuri hoidmine kõikides sisekliima tagamisega ruumides jms. Põrandakütteringid tuleks sel puhul kavandada selliselt, et oleks tagatud õhutemperatuuri reguleerimise võimalus ruumide kaupa. Erandi moodustavad seejuures väikesed inimtegevusega lühiajaliselt hõivatud ruumid (nt garderoobid, panipaigad, eesruumid, esikud jne). Transiittorustikud, st torud, mis läbivad külgnevaid ruume, peavad olema soojusisoleeritud või paigaldatud hülssidesse, et vältida kontrollimatut soojusväljastust. 

Palju poleemikat ja probleeme tekitab ehitusprotsessi käigus nõue torustike kruntimise ja selle värvikihi paksuse kohta. Selles osas pärinevad ilmselgelt paljude ehitustegevuse järelevalvet teostavate inimeste teadmised RKAS’i juhendist „Tehnilised nõuded mitteeluhoonetele“, kus on sätestatud järgnevalt: „mistahes pinnakattega terastorustik tuleb puhastada ja katta korrosioonivastase värviga vähemalt kahes kihis. Siseruumides paikneva torustiku värvikihi paksus on minimaalselt 80 μm, välistingimustes vähemalt 200 μm.” Selline lähenemine on ilma vastavasisuliste põhjendusteta arusaamatu. Paraku pole ka kirjutaja suutnud leida sellistele nõuetele asjakohast põhjendust. 

Kui jälgida nt värvitootjate juhiseid, siis piisaks torude pealispinna kaitseks (olenevalt loomulikult kasutatava värvi omadustest) mitu korda õhemast värvikihist. Samas, tuginedes isiklikule aastakümnete pikkusele kogemusele, võin täie vastutustundega väita, et ka kruntimata terastoru kestab aastakümneid. See kindlasti ei ole üleskutse nii edaspidi teha, vaid pigem märkus selle kohta, et eelnimetatud nõuded on ilmselgelt üle pingutatud. Piisab kui parandada tootja tehasepoolne kruntvärvi kiht ja peale surveproovi, enne isoleerimist, katta kruntvärviga ka keevisliited. 

Väga tihti püstitatakse ka küsimus selle kohta, et väliskeskkonnas paiknev torustik, sh ka nende korrosioonivastane kaitsekiht, peab vastama selle väliskeskkonna nõuetele, kus nad paiknevad. Paraku eiratakse sellisel juhul tõsiasja, et selle väliskeskkonnaga ei puutu kokku mitte küttetorustik vaid selle isolatsioonikihi kattematerjal. Sellest tulenevalt on need nõuded kehtivad mitte torustikele vaid isolatsiooni kattematerjalile (vt standard p 7-1 (2)).

Soojuspaisumisest tingitud torustike pikenemine ja lühenemine ning selle kompenseerimine

Järgmine väga põhimõtteline teemadering, mis senini puudulikult on lahendatud nii projektdokumentatsioonis kui ka ehituse käigus, on seotud soojuspaisumisest tingitud torustike pikenemiste ja nende kompenseerimistega. Vaatamata sellele, et tänapäeval on kasutatavad soojuskandja temperatuurid oluliselt madalamad, tuleb ikkagi arvestada tõsiasjaga, et kütte- ja soojusvarustussüsteemides toimuvad temperatuurimuutused ning sellega seonduvalt ka torustiku pikenemised-lühenemised. Selle tulemusel tekkivate aksiaalpingete kompenseerimiseks torustikes tuleb ette näha konkreetsed lahendused, kas siis spetsiaalsete kompensaatorite paigaldamise näol torustikele või torustiku kavandamise teel selliselt, et planeeritud torulõikude suunamuutused ja nende õlgade pikkused selle tagavad. Seetõttu on standardisse lisatud ka eraldi alalõik p 7.1 (11).

Kütte standardi koostamise käigus tehti palju märkusi, parandusi ja ettepanekuid. Paraku polnud otstarbekas neist enamikku kajastada, sest tegemist on ikkagi PROJEKTEERIMISE standardiga. Tehtud muudatus- ja täiendusettepanekud olid enamuses seotud puhtpraktiliste olukordadega. Näiteks küsimus sellest, kuidas tasakaalustada ja milliseid norme seejuures järgida. 

Projektdokumentatsiooni seisukohast piisab kui määratakse ära mõõdistamise-seadistamise nõutav täpsus (vt standardi alalõigud 8 (6) ja 8(7)), mitte see, millist meetodit ja standardit järgides see on saavutatud. Tänasel päeval pakuvad seda teenust mitmed firmad, kes järgivad eri standardeid. Seejuures ei saa nõustuda lähenemisega, et lubatud kõrvalekalded projekteeritust ületaks 10% (nagu lubab 15% kõrvalekallet ASHRE vastavasisuline standard). 

Kindlasti ei eelda küttesüsteemide tasakaalustamine ja mõõdistamine firmal akrediteerimistunnistuse olemasolu nagu väga sageli ekslikult rõhutatakse. Tegemist on ikkagi projektijärgsete vooluhulkade seadistamise ja mõõtetulemuste fikseerimisega, mitte kehtestatud normidele vastavuse hindamisega.

Samasse kategooriasse kuulub ka vaieldamatult väga vajalik ettepanek selle kohta kuidas, millisel moel jne tuleks läbi pesta väljaehitatud kütte-/soojusvarustussüsteem, millistest normidest lähtuvalt tuleks teha survekatseid jmt. See ja palju muid praktilisi küsimusi (torustike kinnituslahendused, läbiviigud piirdetarinditest, nõuded survekatsetustele ja läbipesule jne) eeldavad ilmselgelt, et ka EV-s peaks olema omad ehitustööde tegemise kvaliteedinõuded (a la Soome RYL), kus sellised asjad leiavad üksikasjalikku käsitlemist. Kindlasti ei peaks selline juhend piirduma ainult kütte ja soojusvarustusega, vaid hõlmama ka kõiki hoonesiseseid kliima- ja torusüsteeme. 

Sellest lähtuvalt jääb loota, et uuendatud küttestandard EVS 844 annab teatud lisatuge projekteerijatele ja on suunanäitajaks vastavasisuliste süsteemide kvaliteedinõuete väljatöötajatele.

Aivar Rant

volitatud KVJ-insener

TTÜ lektor