Hoonete energiatõhususe direktiiv seab uusi sihte

 

Hoonete energiatõhususe direktiiv uueneb kolmandat korda olles üks osa Fit for 55 paketist. Väga tugevalt tõugatakse 75% Euroopa hoonefondi täisrenoveerimist aastaks 2050. Olulise rekonstrueerimise (major renovation) kõrvale on toodud täisrekonstrueerimine (deep renovation). Uute liginullenergiahoonete ambitsioon tõuseb nullheitega hooneteks, kus energiakasutus tuleb kompenseerida taastuvenergiaga.

Euroopa komisjon avaldas 15.12.2021 kavandi uuest direktiivist. See on põhjalik dokument, 78 lk + 31 lk lisasid, kusjuures muudatused ja täiendused eelmisse, 2010/18 direktiivi, on selgelt markeeritud. Kavandi avalik arutelu ja jõustamine on pikk protsess- uut direktiivi võib oodata kõige varasemalt aasta teises pooles.

Ambitsioonikas visioon

Direktiiv püstitab ülimalt ambitsioonika visiooni: parandada hoonete energiatõhusust ja vähendada KHG heidet jõudmaks nullheitega hoonefondini aastaks 2050. Põhiline uus instrument eesmärgi realiseerimiseks on Hoonete Rekonstrueerimise Tegevuskava, mis tuleb koostada olemasoleva Hoonete Rekonstrueerimise Pikaajalisele Strateegia (REKS) elluviimiseks nii, et vajalikud mahud, rahastus ja tehnilised tasemed oleksid tagatud. Tegevuskava peab sisaldama vaheetappide 2030, 2040 ja 2050 keskseid indikaatoreid- mis on renoveerimise mahud ja rahastus, hoonefondi primaar-, lõppenergia ning KHG heide. Võib väidelda, kui hästi püstitatud eesmärk on saavutatav, kuid direktiiv lähtub loogikast, et kogu EL-i hoonefond on transformeeritav nullheitega hooneteks kuluoptimaalsuse põhimõtet järgides. On selgelt öeldud, et 75% tänasest hoonefondist ei ole energiatõhus ja 85-95% nendest hoonetest on alles 2050, mille tõttu täisrenoveerimise mahud tuleb kahekordistada.

Nullheitega hoonefondi realiseerimiseks on direktiivis terve rida tehnilisi nõudeid. Uued avalikud hooned peavad olema nullheitega hooned alates 2027 ja kõik uued hooned alates 2030. Nullheitega hoones tuleb kompenseerida tarnitud energia taastuvenergiaga. Energiaarvutus on praeguse seisuga küsimärk, sest erinevalt energiatõhususarvust ehk mittetaastuvast primaarenergiast on kavandis kasutatud summaarset primaarenergiat. Tarnitud energia sisse ei arvestata seadmeid ning eluhoonetes valgustust. Direktiivi lisa III sätestab esmakordselt nullheitega hoone nõuded numbriliste piirväärtustena, millest rahvuslikud nõuded ei tohi suuremad olla.

Energiamärgisele luuakse ühtne ja väga selge skaala: nullheitega hoone on A-klass ning G klass esindab 15% kõige kehvema energiatõhususega hoonefondi. Ülejäänud klassid jäävad proportsionaalselt ehk sama ribalaiusega nende vahele. Uue nõudena on energiatõhususe miinimumstandard, mille järgi avalikud hooned (laia määratlusena) tuleb viia vähemalt energiamärgise F klassi tasemele aastaks 2027 ja E klassi 2030. Sama nõue kehtib mitteeluhoonetele. Eluhooned peavad jõudma F klassi aastaks 2030 ja E klassi 2033.

Alates 2027 uutele hoonetele >2000 m2 ning alates 2030 kõigile uutele hoonetele tuleb hakata esitama energiamärgises hoone olelusringi süsinikujalajälge kasutades selleks globaalse soojenemise GWP indikaatorit. See tähendab, et MKM-i poolt ettevalmistav süsinikujalajälje metoodika saab hiljemalt selleks ajaks rakenduse ning kõigile uutele hoonetele tuleb seda arvutama ja raporteerima hakata. Nõudeid direktiivi järgi veel otseselt kehtestama ei pea, kuid ehituse pikk vaade on selles küsimuses direktiivist ees ning eeldab kiiremat tegutsemist. 

Sisekliima parandamise osas on samuti uusi nõudeid 

Sisekliima tähtsust on rõhutatud mitmes kohas ning nullheitega hoonetes nõutakse siseõhu kvaliteedi jälgimise ja reguleerimise teostamist, mida võib tõlgendada kui nõudluspõhiseid ventilatsioonisüsteeme ja CO2 kuvamist ning seda ka elamutes. Sellised süsteeme tuleb paigaldada ka olulisel rekonstrueerimisel juhul kui on tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud.

Rekonstrueerimise hoogustamiseks on olulise rekonstrueerimise (major renovation) kõrvale toodud täisrekonstrueerimine (deep renovation). Enne 01.01.2030 tähendab täisrekonstrueerimine energiatõhususe viimist liginullenergiahoone tasemele ja alates 01.01.2030 nullheitega hoone tasemele. Võrreldes olulise rekonstrueerimise C klassi nõudega tähendab täisrekonstrueerimine A klassi. Kuigi miinimumnõuded kehtivad olulisele rekonstrueerimisele, on pandud riikidele kohustus luua eraldi toetusmeetmed täisrekonstrueerimisele. Sisuliselt tähendab see vabatahtlikku renoveerimist üle kuluoptimaalse taseme, mis eeldab ka tavapärasest kopsakamat toetust.

Euroopa komisjon võtab endale kohustuse uuendada kuluoptimaalsuse metoodikat aastaks 2026 nii, et see töötaks võrdselt hästi energia- ja heitetõhususele, kajastaks adekvaatselt CO2 hinda ning samuti tervisemõjusid, mis viitab nii sise- kui välisõhu kvaliteedi paranemise rahalise mõjuga arvestamisele. See on siiski kaugem muusika, sest uue metoodikaga kuluoptimaalsuse arvutused tuleb teha 2028. Järgmine kuluoptimaalsuse arvutus 2023 toimub praeguse metoodika järgi ja võib tuua huvitavaid tulemusi arvestades energia hindadega toimuvat. Direktiiv rõhutab, et liginullenergiahoonete nõuded, mis jäävad kasutusele kuni 2030, peavad põhinema 2023 kuluoptimaaluse arvutuste tulemustel.

Kavandi kõige suurem küsimärk on summaarse primaarenergia kasutamine energiatõhususarvu arvutamisel varasema mittetaastuva primaarenergia asemel. Probleemi selgitamiseks kasutame REHVA TRC poolt koostatud arvutusnäidet Eesti liginullenergia korterelamuga, millele on rakendatud EN ISO 52000-1 kaalumis- ning eriheitetegurid. Tabelis 1 toodud arvutuskäik peaks olema arusaadav energiatõhususarvuni (Non-ren. primary energy), millesse ei arvestata seadmeid ning korterite valgustust. Kavandis kasutatud summaarne primaarenergia keerab tulemused pea peale, sest soojuspumpade puhul tuleb summaarsesse primaarenergiasse arvestada ka keskkonnast võetud soojus – EPBD No 1 nõude puhul annab parima tulemuse gaasikatel, kui muidu oleks kõige väiksem energiatõhususarv tõhusa kaugkütte (DH) ja maasoojuspumba (GSHP) puhul. Kavand ei ütle, kuidas tuleb arvestada eksporditud energiat, tabelis 1 on rakendatud eksport = 0 nii nagu praegu Eesti metoodikas. Taastuvenergiasse (EPBD No 2) arvestatakse summaarne taastuvenergia aasta lõikes, kaasa arvatud eksporditud ning kaugkütte ja -jahutuse oma, kuid mingil põhjusel ei arvestata elektrivõrgus olevat taastuvenergiat. 

Tabel 1. Energiaarvutus mittetaastuva ja summaarse primaarenergiaga ning KHG heitega.

Kokkuvõttes, energiaarvutuse tehniliste detailide osas on olulised küsimused üleval. Kavand on selles osas kas jäänud poolikuks või ei lähtu direktiivi mandaadiga koostatud Euroopa standardite metoodikast. Nullheitega hoone definitsioon, milles primaarenergia kompenseeritakse taastuvenergiaga tähendab sisuliselt nullenergiahoonet. Et olla terminoloogias täpne, tuleks nullheitega hoone puhul kompenseerida KHG heidet, st taastuvenergiat peaks olema nii palju, et tabelis 1 toodud CO2 jõuaks nulli.

 

Jarek Kurnitski